Viitna pilkaselt pimedas metsas tulin sügiseselt käigult. Miskit oli päevast juba leitud ja pimedus sulges mu päeva.

Arvates, et päev ongi seljataga, lootsin motellivalgesse tuppa jõuda. Metsasel teel tuli kährikust loomake tee peale.

Ta läks mu ees ja kui ürgne jahimees võtsin jalad alla ja jooksin talle järele. Üle tee murdunud puu alt lipsas ta läbi ja mina hüppasin üle puu, libisesin ja kukkusin. Lõppenud kährikujaht pani mind korraks mõtlema.

Et ma ju ürgne jahimees olen ja see aeg-ajalt ka välja lööb. Metsasel libedal teel ajasin end püsti ja alles siis tundus, et kährikujahiga sügispäev ümber sai.

Motellis nühkisin puhtaks oma püksitagumiku ja mõtlesin veelkord, et miks ma vahetevahel jahimees olen. Jahimeheks sündisin ise ja ammu ja omapead. Ja kui põhjust on siis olengi jälle jahimees ja nii ka pimedas jooksva kähriku järel. Jahimeheveri lööb ikka välja.

Ja pimeduses kähriku järgi jooksev jahimees saigi tunda seda ürgset mina, mis minus peidus on.


Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!