Mari Öö Sarv meenutab, kuidas tema teadvusse tuli – klõpsti! – täna täiesti loogilisena tunduv arusaam, et kui sa tahad midagi saada, on auasi see ära korraldada. See tuli kõige ootamatumas olukorras: grillipeol.

Ma olin kahekümnendates eluaastates muretu lõbus tüdruk ning üldiselt oli ikka elus niimoodi olnud, et keegi kuskil teeb vajalikud asjad minu eest ära. Korterit üürides ajas maja asju korteri omanik; palgatööl otsustasid ülemused, mida on vaja teha, ja jagasid ülesandeid; sõprade hulgas keegi alati ütles, kelle teleka ette me täna koguneme ja mis filmi vaatame või kus toimub uue aasta vastuvõtmine.

Ühel varasuvisel õhtul hängisin oma uute sõpradega kellegi aias, lollid naljad lendasid ja kõik olid eluga rahul. Lauaservale oli iga saabuja kotist kogunenud ports toitu, mis ootas grillile minemist, aga grill seisis sealsamas tühjalt ja külmalt. Olin seltskonnas uus ja uurisin kambalt, millal grillima hakkame.

Vastuseks irvitas keegi lamamistoolist: “Eks grilli ise!” Kui selgus, et mingit täpsemat plaani polnudki, kallasin söed, tõmbasin tikku ja ladusin varsti lihad peale. “Hea loll, hakkaski tegema,” kostus lamamistoolist. Küsisin, kas tema ei taha süüa. “Tahan küll, aga teha ma küll midagi ei viitsi,” oli vastus. “Ei eks sa grilli muidugi, muudkui seisa ja keera seal neid lihasid, mina küll ei viitsiks.”

No ega ma neid tsitaate nii täpselt mäleta, aga mäletan täpselt oma imestust. Hea küll, vahel on igaühel laiskus peal ja tore, kui näljasele inimesele keegi teine süüa teeb. Aga pidada vajalikuks kogu seltskonna heaks tegutseja üle halvustavat nalja heita ajas mu aju täiesti lühisesse.

Sõnastasin enda jaoks esimest korda väärtusena suhtumise, et kui tahad midagi saada, hakka lihtsalt ise tegutsema, tore kui koostöös, vajadusel üksi. Ja silmanurgast lamamistooli poole piiludes sõnastasin kohe sinna otsa põhimõtte: kui keegi selle väärtuse või käitumise pihta hinnanguid loobib või nalja heidab, ära tee välja.

Saada Hea kodaniku portaali oma lugu sellest, mida, miks ja kuidas sa neid väärtusi elad või kuidas vastutuse võtsid!

See võib olla kas konkreetne lugu sellest, kuidas sus käis see klõps, kus ei suutnud enam oodata, et “keegi ometi midagi teeks”, ja sina olidki see, kes midagi teeb.

Või siis jutt sellest, miks su jaoks on oluline teha rohkem kui maksude maksmiseks, õigetel päevadel lipu välja panemiseks ja omaenda töö-kodu-hobi marsruudil pendeldamiseks vajalik.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta