Käisin hiljuti hambaarsti juures. Järjekorda ei olnud ja arst kutsus mind kohe sisse. Kogu see protseduur selles kabinetis oli nii valutu ja lihtne, et pani mind siiralt imestama. Kodus hakkasid aga meenuma mulle ammused valud ja vaevad, mida sain tunda kunagi hambaid parandamas käies. 

Peale tütre sündi olin hammastega suisa hädas. Need lagunesid suus üksteise järel. Minu ajal rasedatele ei räägitud midagi kaltsiumi tablettidest.

Kõik augud plommiti ja hambad, mida plommida enam ei andnud, tõmmati lihtsalt välja. See oli kõik ja ülejäänud probleemidega pidid ise hakkama saama. Polnud siis ime, et hakkasid hambaarste pelgama.

Lõpuks kui tööle läksin, olid mu hambad nii katki, et aina lagunesid ja valutasid pidevalt. Sai sellest räägitud ühe töökaaslasega. Ta soovitas kroonid suhu panna. See jutt oli nii julgustav, et hakkasin asja uurima.

Käisin hambaarstilt selle kohta nõu küsimas. Arst tegi mulle kohe  selgeks, et pean oma hambaid tõsiselt ravima hakkama, muidu ei ole mul varsti neid ühtegi suus. Mille külge siis kroone panna?

Nii saigi alguse pikk ja põhjalik hambaravi. Meenus hamba väljatõmbamine sellest ajast. Istusin arsti juures toolis. Olin oma tuimestussüsti juba kätte saanud ja suu oli paks. Arst klõbistas juba pikemat aega oma instrumentidega, mille peale üritasin end suurest hirmust nii väikseks teha kui sain.

Siis pöördus arst minu poole ja käskis suu hästi lahti teha. Täitsin soovi ja panin silmad ka igaks juhuks kinni. Siis ei pea nägema neid koledaid arstiriistu. Vajusin nagu musta auku. Kuulsin aeg ajalt mingit raginat. Seejärel pisteti mulle nuuskpiirituse tropp nina alla.

Tohter küsis, et kuidas ma end tunnen. Hammas pidada juba väljas olema. Ta käskis mul koridori istuma minna ja kui parem hakkab, võin lahkuda. Lõpuks jõudsin nii kaugele, et sain numbri selle arstile võtta, kes hakkas mulle kroone panema.

See oli üks pensioni ealine papi. Tuli välja, et ma teadsin teda juba ammu. Olin seda onukest näinud töö juures. Tema naine oli Moskva rongis vagunisaatja ja ta ise käis oma kaasal ikka abiks. Nii olimegi me varem kohtunud.

Ma ainult ei teadnud, et ta arst on. Ega ma ei peagi kõigi ameteid teadma.

Tohter tundis mu kohe ära ja siis sain endale valida ise aegasid tema juurde. Leppisime kokku, et hakkan seal käima peale öövahetusi. Raske muidugi oli unisena  järjekorras istuda, aga nii jäid töö juures vahetuste ringi vahetamised ära.

Korra oli pahandus selle tukkumise pärast järjekorras. Minu ees olev tõmmu mees oli vist tukkumise kohta midagi halvasti öelnud arstile. Kuidas tohter sellele reageeris, oli küll üllatav, aga ometi see meeldis mulle.

Järsku kostis kabinetist kõva kisa ja lärm. See mägede poeg löödi kabinetist välja ja kutsuti hoopis mind sisse. Mida ta täpselt ütles seal, ei tea ma siiani.

Selle arsti juures olid alati pikad protseduurid ja ka mul läks kaua aega. Lõpuks pidin veel teise tooli peal istuma, suu lahti. Siis kutsuti sama mees uuesti sisse. Kuulsin, kuidas tohter temaga tõreles, et kas nüüd oodates tuli mõistus pähe. Saate aru, et naistest pole viisakas nii rääkida. Te ju ei teadnud, et see noorik oli öösel tööl ja pole silmatäitki maganud. Nii, et ärge tehke järeldusi, kui olukorda ei tea. Kuldsed sõnad muidugi!

Millegi pärast hakkas mul piinlik seda kuulata. Pole ju harjunud, et keegi võõras sind kaitseb. Ma ei saanud isegi sekkuda, pidin suu lahti istuma. Peale seda korda üritasin mitte enam tukkuma jääda järjekorras, et keegi ei saaks valesti aru. Oma kroonid sain peale pikki arsti juures käimisi lõpuks kätte. Alustasin ju raviga hilissuvel ja suu sai korda alles enne järgmist suve. Õnneks oli sel ajal veel tasuta hambaravi.

Juurde tuli enesekindlust ja tundsin ennast nagu filmistaar kohe. Endalgi oli ilus oma naeratust peeglist vaadata. Enam polnud vaja suud käega varjata. Mäletan kuidas üks võhivõõras mulle tööl üritas komplimenti teha, et mul on kenad hambad. Küsis veel, et kas need on oma hambad. Sain aru küll, mida ta mõtles, aga mul tekkis selle peale jube trots.

Vastates lõin uhkelt pea kuklasse ja ütlesin, et võtsin tänase päeva puhul naabrilt proteesid laenuks. Küll leidis, mida küsida!

Ma ei pea igale vastutulijale hakkama seletama, mis ja kuidas. Kõlab isekalt, aga mis see üldse tema asi oli.

Aeg on nüüd edasi läinud ja ka meditsiin on arenenud. Protseduurid, mis kunagi olid hirmutavad ja suida koledad, on nüüd lihtsad ja ei tekita enam sellist hirmu. Süstlad on ka nii väikesed, et peaaegu ei tunnegi seda torkamist. Niisugused lood meenusid mulle peale hambaarsti juures käimist.

Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta