Emeriitprofessor Hannes Tammetile (72) endale tegelikult väga ei meeldi, et teda Zeusi kantsleriks kutsutakse. Kuigi ei saa salata, et ta on selle ka auga täielikult välja teeninud. Tammeti atmosfääri ioonide ja aerosoolide tekke ning evolutsiooni alal tehtud uurimistöödetsükkel on vaid üks piisk karikas, et teda päris olümposlastega samale pulgale tõsta. Seda sama arvas ka riigi teaduspreemiate komisjon, pärjates teda Eesti Teaduspreemia laureaadi tiitliga, kirjutab Jaan-Juhan Oidermaa Eesti Füüsika Portaalis.

Oma teed enda valdkonna tippu alustas Tammet sealtsamast, kus kõik kunagi – keskkoolist. Tollal kaalus ta ikka veel, kas minna õppima füüsikat või bioloogiat. Tammeti õnneks või õnnetuseks sattus ta Märjamaa keskkoolis Juhan Sütti käe alla, kes oleks väga vabalt võinud olla ehtne Mauruse kooli õpetaja. See ei tähendanud muidugi, et viimane oleks olnud ilmeksimatu – otse vastupidi. „On puhas õnn, kui õpilane satub õpetaja juurde, kes on huvitav, aga vahete-vahel natukene mööda paneb. Eriti siis, kui õpilane ise ka sellest aru saab,“ muheleb Tammet. Märjamaa keskkoolist sirgusid füüsikuteks veel Ants Haljaste ja Rein Saar.

Tammeti kohtumised erakordsete, kuid vastuoluliste isiksustega jätkusid. Kui ta 1957. aastal kooli kõrvalt laborisse tööle sattus, mõlkusid tema mõtetes plaanid eriala suuna vahetamisest. Labori juhataja Jaan Reinelt oli aga nii karismaatiline, et suutis panna teda need mõtted peast heitma. “Ilma temata ei oleks ma kindlasti selle suuna peale edasi jäänud,” jääb professor mõtlikuks. Keskkond sai taas motiveerivaks faktoriks – Tammet mõistis jälle, et oskab midagi rohkemat, kui tema mentor. Siiski kirjeldab ta Reineltit, kui võrratult head organisaatorit, kes töötas väga tõsiselt, et luua tudengitele töötingimusi.

Tõeliseks läbimurdeks rahvusvahelisele teadusareenile sai aga Tammeti 1970. aastal ilmunud raamat „The aspiration method for the determination of atmospheric ion-spectra.“ Tammetil oli pärast oma raamatu originaali ilmumist ka üksjagu vedamist – nii võttis temaga vaatamata kirjavahetusega seonduvatele raskustele ühendust saksa päritolu Hans Dolezalek , kes jälgis väga hoolikalt Nõukogude Liidus ilmuvat atmosfäärielektri alast kirjandust. Dolezalek oli tollase Rahvusvahelise Atmosfäärielektri komisjoni sekretär ning ka mõnes-mõttes selle vaimne isa. Tal õnnestus korraldada National Science Fondi tellimusel Tammeti raamatu tõlkimine, mille illustratsioonid saatis aga Tammet ise ühes kirjas mikrofilmina. Teatava autasuna, kuna otsest honoreerimist arusaadavatel põhjustel ei toimunud, organiseeris Dolezalek Tammetile reisi Ühendriikidesse. Ameerika ülikoolide poolt makstud seminaritasud olid piisavalt kopsakad, et reisikulud katta, NSVL-i poolne toetus Tammeti reisile oli minimaalne. „Kui ma Ühendriikidesse läksin, oli mul taskus vaid 10 dollarit ja see kästi ka tagasi tuua!“ hüüatab Tammet. Suur oli aga raha andnud komisjoni üllatus, kui ta selle naastes tõepoolest nende lauale asetas.

Sõbralikul sakslasel oli vaid üks puudus – töötades Ameerika sõjaväelaboratooriumis, oleks tema poolt saadetud kutse ilmselt koheselt prügikasti visatud. Samuti oli Tammet ise nii apoliitiline, kui tollal üldse võimalik olla oli. Probleemi lahendas aga Dolezaleki nupukus, ta palus kutse saata Bernard Vonnegutil, kuulsa kirjaniku Kurt Vonneguti vennal. Bernard oli üldsusele teada-tuntud kui hõbejoodidi abil rahetõrje tegemise meetodi leiutaja. Venelased kartsid aga vendade tiheda läbikäimise tõttu, et keeldumise korral hakkab Kurt Vonnegutilt tõeliselt salvavaid kommentaare ilmuma. Ja Tammet saigi vabalt USA-sse reisida.

Legendaarse Zeusi kantsleri tiitli andis Tammetile aga keskkonnafüüsika instituudi dotsent Hanno Ohvril, kui Tammet valiti Rahvusvahelise Atmosfäärielekri komisjoni viitsepresidendiks. Organisatsioon on Rahvusvahelise Meteoroloogia ja Atmosfäärifüüsika Assotsiatsiooni komisjon, mis suunab teemakohast uurimistööd ning üleilmseid vaatlusi. „Aga see komisjon juhibki tegelikult kogu atmosfäärielektri alast uurimustööd ja ongi kõige kõrgem välke kontrolliv institutsioon,“ muigab Tammet. Enda valimist sinna peab ta aga paratamatuks, kuna komisjonil oli kavas integreerida seda osa teadusest, mis NSVL-s tehti. „Kogu Nõukogude Liidu teaduse taseme arengu kontrollimiseks oli aga vaja viia läbi konverents, mille organiseerimiseks oli mulle lihtsalt vaja rohkem volitusi anda,“ jääb ta ise tagasihoidlikuks.

Tihedalt on Tammet olnud seotud ka Peterburi Geofüüsika Observatooriumiga, kus ta muutus nii omainimeseks, et kui tal väravast läbipääsemiseks luba ei olnud, siis väravavalvur tema käest seda ka ei küsinud. Nimelt oli observatoorium Nõukogude ajal riikliku tähtsusega strateegiline objekt ja seetõttu äärmiselt kõrge turvarežiimiga. Tollases Leningradis tegeles ilmamõjutamisteadusega Lev Katšurin, Obninskis aga terve eksperimentaalse meteoroloogia instituut. Tammet maalib elavalt mu silme ette pildid lahinguväljal läbipaistmatu udu tekitamisest tiibrakettide suuna mõjutamiseni kunstliku rahetormiga.

Tuleviku seisukohalt võib aga hoopis tähtsamaks lugeda Tammeti koostatud ülemaailmse atmosfäärielektriliste vaatluste andmebaasi, mille enamik andmeid pärinevad tänaseks töö lõpetanud Peterburis asunud Atmosfäärielektri Ülemaailmsest Andmekeskusest. Tehtud mõõtmiste tulemustest on võimalik välja lugeda õhusaaste ning kliima muutusi kirjeldavat informatsiooni. Aerosoolide mõju kliimale on enam-vähem samas suurusjärgus kasvuhoonegaasidega, seega on aerosoolide tekke uurimine kliimamõjudest arusaamiseks võtmeküsimus. Kui kasvuhoonegaaside mõjudest teatakse hetkel veel suhteliselt vähe, siis aerosoolidest kordades vähem. See ei tähenda aga Tammeti arvates seda, et me kasvuhoonegaaside emiteerimist piirama ei peaks. „Üks on selge, mida rohkem me kasvuhoone gaase õhku paiskame, seda rohkem me raiskame, mis tähendab omakorda elamist lapselaste arvelt,“ ütleb Tammet veendunud toonil.

Hoolimata keskkonnafüüsika potentsiaalsest tulevikust on paraku see teadusharu Tartu Ülikoolis verest tühjaks jooksmas. Alafinantseerituse tõttu ei suuda instituut praegustele doktorantidele korralikku tuleviku perspektiivi pakkuda, see omakorda põhjustab aga paratamatult laviinprotsessi tuleviku põlvkondade seas. Praegune keskealine põlvkond Tammeti sõnade kohaselt veel jääb – Urmas Hõrrak, Madis Noppel ja Aadu Mirme – kuid noored kardavad. Lisaks, kui tudengid on piisavalt andekad, siis on ootavad neid erasektoris umbes kolm korda kõrgemad palgad. „Raske on kiusatusele vastu panna ja kes neid ka süüdistada saab,“ ilmub emeriitprofessori silmadesse kurb läige. Mainides talle oma plaani hakata inimestele selgitama, miks teadust ikkagi vaja on, naeratab ta viivuks heatujuliselt: „Sellest saavad nüüdseks juba kõik aru, aga kui me räägime konkreetsetest projektidest, siis on arvamused hoopis teistsugused.“

Kui ma Tammeti kabinetist lahkun, kummardub ta taas laual seisva enda väljatöötatud paari nanomeetri suurusi aeroioone registreeriva spektromeetri kohale, et selle peenhäälestamist jätkata. Mina jään aga Hannes Tammetit mäletama kui meest, kes lisaks välgunoolte kamandamisele on võimeline mõjutama ka märksa maisemate asjade kulgu.

Sarnased artiklid