Heikki Põldma on enda kohta öelnud, et ta on sinisilmne kulgeja, kes on käinud läbi mitmed koolid, välja arvatud nõukogude armee. Ta on pidanud erinevaid ameteid nagu koristaja, gaasipliitede paigaldaja, autojuht, müüja, müügimees, ajalehe monteerija, arvutite parandaja, küljendaja, lasteaia kasvataja ja sepp. Heikki kannab endas ka pisikesest teatritegemise pisikut, mis annab talle jõudu ja tahtmist teinekord etendustel kaasa mängida. Bioneeri vabatahtlik Eva Ladva uuris, mismoodi Heikki ühendab oma erilaadsed huvid tervikuks.

Mis on hea ja terviklik elu Sinu jaoks?

Olen lihtne ja vähenõudlik. Hea ja terviklik elu minu jaoks tähendab seda, kui kõht on täis, katus pea kohal ning saan tegeleda sellega, mis mulle meele järgi on. Ja kui nende tegevuste tulemusel ka palka makstakse, mida siis ikka rohkem tahta.

Mis Sind rõõmustab?

Hommikune kohvijoomine, õhtune päikesepaiste, lastega mängimine, tuli... Neid asju on palju, mis meele rõõmsaks teevad. Mind rõõmustab kindlasti see, kui saan teise heaks midagi teha. Või kui suudan vanale asjale anda uue hingamise. Kui oma kätega valmistatud asi saab korralik, ise olen rahul ja ka teised peavad seda korralikuks tükiks.

Miks just sepatöö? Kuidas Sa leidsid tee selle töö juurde?

Eks see on nõnda seatud, et teatud hetkel hakkab midagi enese sees kripeldama ja et sellest jagu saada tuleb see asi ära teha.

Ühel augustikuu õhtul, nüüd siis juba mitu aastat tagasi vahtisin lõkkesse ja seal vanade rontide vahel punas  tükike rauda. Imelik asi see raud, sest ta ei andnud mulle rahu ka paaril järgmisel päeval. Lõpuks otsisin vanarauahunnikust välja jupi raudteerelssi ja jämedama traadi, ning riistakuurist leidsin suure vasara ja tangid. Tegin lõkke üles ja ajasin traadi punaseks...

Ju see asi elu enda poolt nõnda kavalalt seatud oli, et nädala pärast toimusid Näkiallika talus seppade päevad. Sattusime sinna just siis, kui päris sepikojas päris sepad näitasid, kuidas päris naela teha. Kõik minule arusaadavad nipid korjasin endale teadmiseks ja pärast proovisin järgi. Ütleme, et tuli nagi moodi nael.

Ja nii see sepatöö vindus minus paar aastat.  Lõpuks taipasin, et kui tahan midagi selgeks saada, siis pean minema õigesse keskkonda, sest nõnda õpib kõige kiiremini. Siit edasi tuligi loogilise jätkuna aasta õpinguid Vana-Vigala Tehnika- ja Teeninduskoolis ning et asi mitte rooste ei läheks, siis sügisest oli plaan leida koht mõnes sepikojas. Sepikoja leidsin Tartus, Emajõe kaldal.

Laulusalm ütleb: "Iga mees on oma saatuse sepp ja oma õnne valaja". Mida see Sinu jaoks tähendab?

See salm on kui kahe otsaga asi. Üks on teadlik ots, kus ma teen kõik endast oleneva, et olla õnnelik. Teine ots on minu naine, kes viskab mõtteid õhku, mis siis hiljem kas hajuvad või ladestuvad sädelevana minu sisse.

Lisaks sepatööle pead Sa Emajõe lodjal madruse ametit. Kuidas Sa selleni jõudsid? Mida madrus teeb?

Madruseks olen lodjal vahetevahel. Lodjal peab madrus kõike tegema - alates põrandate pühkimisest, lõpetades ülevoolavas meeleolus reisiate rahustamisega.  Midagi keerulist madruseametis pole, kui sul erinevate asjade nimed selged ning töövõtted teada. Ja kui millestki aru pole saanud või teen seda tegevust esimest korda, siis tuleb paluda, et keegi targem seda seletab või ette näitab. Amet nagu iga teine!

Siiamaani on minu jaoks kõige pikem ja tõsisem madruseperiood olnud eelmisel suvel, kui lodjaga Novgorodi ja tagasi sõitsime. Lodjakotta tõi mind Alar Tamme sepikoda, mis asub Väikese Lodjakojaga sama katuse all.

Kuidas kõik need erinevad ja põnevad asjad, mida Sa oma elus teinud oled kokku sobivad? Kas kõik need erinevad komponendid moodustavadki terve elu Sinu jaoks?

Siinkohal tuleb rääkida nagu vanarahvas, et kui inimene siinsesse maailma sünnib, hoiab ta peos üht klaasist muna. Oma esimese hingetõmbega laseb ta selle peost lahti ja muna kukub maha ning läheb katki tuhandeks killuks, mis puistatakse üle maa. Nüüd on inimesel säärane ülesanne, et ta peab kõik need killud uuesti üles otsima ja kui ta seda suudab enne oma maise teekonna lõppu, siis on ta oma elu hästi elanud.

Eks need erinevad ametid ja nendega seotud rõõmud ning mured ongi ühed klaasmuna killud, mida ma nüüd kokku korjan. Kui ma praegu seda killuhunnikut vaatan, siis arvan, et olen sama  rõõmus, kui üks poisike, kes mere kaldal kivide vahel värvilisi klaasitükikesi korjab.

Kas Sinu jaoks on looduse hoidmine või looduse tunnetamine oluline?

Igapäevaelus väljendub looduse hoidmine minu jaoks peamiselt taaskasutuses. Kõik, mis veel töötab või millest midagi teha saab, läheb kasutusse. Kasvõi näiteks olematu eelarvega kahesüsteemse kuivkäimla ehitus. Lauamaterjali sain vanadest luitunud kaubaaluste lammutamisest, katuseks suurepärane kivikatus, mille materjal sai omaniku loal ära veetud Tarutust ühe lammutatud maja hoovist. Ma ei saa rahuliku südamega mööda minna ühestki suuremast konteinerist, mis aeg-ajalt nädalavahetuseks tänavale ilmub ja kuhu siis keldritest või kuuridest "sodi" loobitakse.

Millist tulevikku oled enda jaoks loomas?

Mulle tundub, et tulevik on juba loodud nende tegevustega ja tegemata jätmistega, mis siiamaani on olnud. Ma lihtsalt ei näe piisavalt kaugele või vaatan seda liiga lähedalt. Samas on mul erialaselt selge pilt, et ma olen alles pika ja põneva tee alguses. Ükskõik milliseks meie maailm edaspidi ka ei muutuks, tahan elada seda nii, et olen kasulik endale, oma perele ja ümbritsevale kogukonnale.


Intervjuu on tehtud Terve Elu kalender 2010 jaoks.