Esmatutvus temaga oli heinamaade külalise aegadest pärit. Need rohekad värvikirevad lapsepõlvemaad olid täis igasuguseid külalisi, kellest üks täitsa minu moodi oli.

See, kes hiiri taga otsides madallennul siia-sinna uitab ja armastab just suuremaid avamaastikke. Tema vesihall sulekostüüm on hästi hoomatav just roheliste heinamaade taustal. Tema siia-sinna otsiv lend on ainult temale loomupärane.

See otsiv poisike oli ka siia-sinna otsiv. Justkui midagi leida soovides, mis ka ju tema tõde oligi. Ta leidis sealt vahel mõne kiivitajapoja või ajas rebase jooksu. Ometi jõudis ta oma tunni ära oodata kuni esimene loorkull tema silmapiirile ilmus. Sealt alanud loorkullisõprus viis mind hiljem Rauasoosse ja Kasispea-Vihasoo luhale kolama. Minu siia-sinna otsiv pilk ja kõnd said seal pea alati mõne loorkulli osaliseks. Heinamaade külaline olen siiamaani ja mitte enam sealt poisikest taga otsides, vaid ikka loorkulli näha soovides.


Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!