See juhtus siis, kui me juba Jaanimäel elasime. Millegipärast saatis ema meid tüdrukuid vanaema juurde. Kas oli sealt midagi vaja tuua või sinna viia, ma enam ei mäleta.

Hakkasime minema suure õhinaga. Kodunt välja saamine oli juba omaette elamus: tuli minna suurest viljapõllust läbi, siis üle raudtee ja metsast läbi. Nii jõudsime maja juurde, kus me venna ja emaga kunagi olime elanud. Kõik oli nii tuttav ja kodune.

Majas vist elas keegi uus elanik. Sinna me vaatama ei läinud. Minu endisest kodust oli vanaema juurde minna veel pool teed. Läksime lõbusalt juttu ajades mööda metsaäärt. Edasi viis tee suurest kuusemetsast läbi.

See oli väga imelik ja saladuslik kuusik. Sealt läbi viiv tee oli lai ja ilmselt sõitis seda mööda kunagise naabritädi poeg oma veoautoga, sest see oli juba siledaks sõidetud. Teeäärsed kuused olid vanad ja kõrged ning taevast peaaegu ei paistnud, seepärast oli seal hämar, aga tee läks nii otse, et paistis ära ka metsa lõpp ja tükike ees ootavat päikeselist lagendikku.

Teadsin, et seal metsa taga oli kaks majapidamist oma hoonetega. Kuulsime, kuidas koerad majade juures haukusid. Tol ajal oli igas majas ikka mitu koera. Me ei teinud sellest väljagi, ju siis olid meie omavahelised jutud huvitavamad.

Teadsime ka seda, et need koerad on plangu taga ja neid karta pole vaja. Äkki kostis koerte ulgumist justkui metsast ja hoopis teisest kandist. Sealpool polnud maju. Olime oma juttudega ikka nii ametis ja ei pööranud sellele tähelepanu.

Niimoodi laterdades olime jõudnud juba pool metsateest läbi käia. Ühtäkki tuli metsast välja suur koer. Seisis ja vaatas meid. Ta oli parajalt nii kaugel, et nägime ta ilusat halli karva läikimas. Vaatas, mis ta vaatas, keeras siis pea kõrvale ning läks üle tee metsa.

Meie ei teinud sellest numbrit. Oli koer, siis oli, küll ta ka leiab oma kodutee üles. Läksime rahulikult edasi metsast välja üle lagendiku vanaema koplisse, kus ta loomi karjatas ja heina tegi. Varsti olime kohal. Eks me siis rääkisime vanaemale ja onule, mida me nägime.

Meie arust jooksis seal Leesi talu juures metsas ringi suur ja hästi toidetud koer. Mäletan, kuidas onunaine küsis veel üle, kas me ikka oleme kindlad, et see oli koer. Võib-olla oli hoopis hunt.

Lapsed, nagu me olime, kehitasime vaid õlgu. Ei olnud ju sellele loomale otsaette kirjutatud, kumb ta oli. Onunaine pinnis siis meid edasi: küsis, kuidas see loom saba hoidis. Hundid hoidvat saba sorgus, koertel olevat saba rullis.

Aga me isegi ei mäletanud või ei vaadanud selle koera saba. Onu rääkis, et sealsamas Leesidel olid hundid kevadel lamba maha murdnud. Siis oli kõik, sellest piisas - me pidime ju ka koju tagasi minema.

Järsku oli meil säärane hirm naha vahel, et kindlam oli vanaema juures toas püsida. Kogu lugu lõppes aga sellega, et keeldusime koju minemast muidu, kui et onu pidi meid raudteeni saatma.

Edasised käigud vanaema juurde sai tehtud juba jalgrattaga ja mööda maanteed. Sedasi tuli küll oma paar-kolm kilomeetrit rohkem sõita. Kangest hundihirmust jäidki jalgsi käigud vanaema juurde sellest saati ära.

Kes nüüd tagantjärgi oskab enam ütelda, keda me seal tookord nägime. Kui onunaine poleks pärima hakanud, ei oleks me osanudki karta. Tegelikult ei tahtnud ta meid hirmutada, vaid hoiatas ainult. Aeg oli selline: metsades oligi rohkem hunte.
 

Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!