Esimene minu elu hundijutt sai hirmus, kui mitte õudne. Mõisakeldri ette toodi keset talve kolm lastud võsavillemit. Üks nende toojatest oli Vahula Jaak.

Õhtul rääkisid kõik küla peal hundijutte. Üks neist siis saigi mulle minu elu esimeseks.

Kadunud Saukse Ülo ehk külakeeli Saukse laps oli läinud kuuvalgel ööl suuskadega üle suure välja oma kodu poole.

Kui hundikari talle järele end võttis, hakkas mehel ühtäkki kiire ja suusamüts tahtis peast kaduda, sest juuksed tal hirmust püsti tõusid. Ometi jõudis mees koju ja hundid ei saanudki seekord söönuks.

Mehest jäi maha hundijutt ja selle kinnituseks olid lastud hundid mõisahoone juures. Kolm surnud võsavillemit ei rääkinud mulle eriti midagi.

Seda tegi aga üks mees, kes oma sõbra auks õhtul hundilugu vestis. Ja üks hirmus lugu ei kadunudki kõige kaduva teed, sest selle sai kätte minusugune lugude jahimees. Juba siis!

Neeruti, 1977. 


Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks