Inimene sünnib siia ilma kas mehe või naisena. Rohkem variante ei tundu nagu olevat. Kasvame, areneme ning tajume tasapisi, et meid ümbritsev ei olegi nii lihtsalt määratletav, kõike ei saa jagada heaks ja halvaks, õigeks ja valeks. „Ära ise oma elu keeruliseks ela,” kõlab filmist Suvitajad meile kõigile pähekulunud lause. Nojah, oleks see vaid nii lihtne!

Soo teema paelus isegi Planonit

Inimese sugu on paelunud filosoofide meeli juba ammustest aegadest peale. Näiteks  vanakreeka filosoof Platon rääkis kolmesoolistest inimestest, kes on pidevas otsingus oma kadunud teise poole järele. Legendi kohaselt ei olnud vanasti inimorganism selline, nagu tänapäeval harjunud oleme. Inimesed olid ümmargused ja meid oli kolme liiki – mehed, naised ja meesnaised.

Inimkerad olid varustatud nelja jala, nelja käe, kahe pea ja kõige muuga, mis nii meeste kui ka naiste kehade juurde kuulub. Inimesed veeresid rõõmsalt ringi ja nautisid oma olemust, mille mehed olid saanud sündides päikesest, naised maast ja meesnaised kuust.

Inimkerad olid täiuslikud ja kiired. Legendi järgi tundsid jumalad ennast ohustatuna. Seetõttu otsustas Zeus inimkerad poolitada, muutes nii inimesed nõrgemaks, aga säilitades siiski nende inimlikud omadused. Sellest ajast peale otsivad inimesed oma teist, puuduvat poolt, püüeldes niiviisi täiuslikkuse poole.

Platon arutleb filosoofiliselt armastuse ja täiuslikkuse üle. Samas ei saa märkimata jätta, et inimtüüpe oli kolm ja lõhestamisprotsess oli kõike muud kui demokraatlik. Ehk ei olnud Zeus oma töös korrektne ja kõiki inimesi ei raiutud täpselt pooleks või ei saagi meesnaist ideaalselt poolitada?

Norrie May-Welby lõi teetähise

2010. aasta kevadel lõi meedias laineid austraallane Norrie May-Welby, kellele New South Walesi perekonnaseisuamet saatis dokumendi, kus tema sugu ei tähistanud mitte tähed M (mees) ega F (naine). Tegemist oli ainulaadse juhtumiga ja Norrie sai kuulsaks kui esimene ametlikult ilma soota inimene.

Norrie sündis mehena. 23-aastasena hakkas ta võtma naissuguhormoone ja talle tehti soovahetusoperatsioon. Praegu ta hormoone ei võta ja tema olekut tähistab sõna „sootu”. Kõnealune tunnistus kannab nimetust: Recognised Details Certificate ja selle paberi omanikuks saavad immigrandid Austraalias, kes soovivad deklareerida soovahetust.

Mõne päeva jooksul tundus, et 48-aastane aktivist ja esineja Šotimaalt oli võitnud pika ning vaevalise juriidilise lahingu, mida päädis kirje dokumendil: sugu määramata.

Norrie õnn oli aga üürike - New South Walesi tähtsad ametnikud ei osanud ootamatult plahvatanud meediakäraga midagi muud peale hakata ja väitsid, et perekonnaseisuametil ei olnud õigus väljastada dokumenti, kus sugu ei tähista tähekesed M või F. Norrie esitas kaebuse Austraalia Inimõiguste Komisjonile.

Miks sellele lookesele nii suur tähelepanu osaks sai? Võiks ju lihtsalt õlgu kehitada ja muiata: nojah, Austraalia. See on kaugel ja meisse see ei puutu. Või siiski? May-Welby lugu on kui väike teetähis soolist identiteeti puudutavas küsimusterägastikus. Sooliste küsimustega kokku puutuvad uurijad tõdevad, et ehkki see ametlikus statistikas ei kajastu, on nende inimeste arv kasvava suurusena siiski olemas, kes end määratlevad neutraalsena („gender neutral”) või kelle sooline määratlus on varieeruv („gender variant”).

Enesemääratlus pole alati lihtne

Inimeste lood on erinevad: on soovahetusoperatsiooni läbinud isikuid, kes ütlevad, et isegi pärast noa all käimist ei saa nad niisama lihtsalt ignoreerida vastassugupoolena elatuid aastaid. Teiste sõnul on nende enesemääratlus varieeruv. Mõned eksperimenteerivad, kus nad end kõige mugavamalt tunnevad milleski, mida nad näevad sugupoolelise kontiinumina.

„Osade jaoks on see protestivorm, sest sooline määratlus on niivõrd tugev organiseerumisprintsiip meie ühiskonnas,” ütleb Minnesota ülikooli meditsiinikooli dotsent ja kliiniline psühholoog Walter Bockting, kes on uurinud transseksuaalide tervist alates 1986. aastast. „Sellised identiteedid avardavad meie soolist mõtlemist.”

Sotsiaalset sugu käsitlevates küsimustes toimunud arengut võrdlevad mõned uurijad põlvkond tagasi alanud võitlusega lesbide ja homode õiguste eest.

Debatt laiema soomääratluse üle kogub hoogu

Dr Jack Drescher on Ameerika psühhiaatrialiidu (American Psychiatric Association) komitee liige. Komitee vaatab praegu üle juhendit „Diagnostic and Statistical Manual viienda väljaande muudatusi. Selle manuaali abil liigitavad arstid, teadlased, reguleerivad asutused ja kindlustusseltsid üle maailma psüühikahäireid.

Ehkki raamat ei ilmu enne 2013. aastat, tegeleb Drescheri komitee usinalt küsimustega, mis puudutavad soolise identiteedi häire diagnoosi ümbermääratlemist. See diagnoos hõlmab inimesi, kes ei identifitseeri end vastavalt sellele soole, millega nad sündisid.

Praegune arutelu meenutab debatti, mida peeti Ameerika psühhiaatrialiidu 1973. aasta otsuse üle. APA otsustas tookord muuta DSM teist väljaannet, deklareerides, et homoseksuaalsust võib pidada psüühikahäireks vaid siis, kui see on patsiendile häiriv.

Drescheri komitee kaalus soolise identiteedi häire diagnoosi hülgamist, aga tõdes, et seda tehes ei saa need inimesed, kellel on vaja vastavasisulist ravi (soovahetusoperatsioon, hormoonravi, teraapia) arstidelt enam tervisekindlustuse poolt aktsepteeritavat diagnoosi.

See esmapilgul väike keeleline muudatus võib sisse juhatada uue ajastu, kus inimese sugupoolt saab väljendada või kogeda nii mehena, naisena, „vahepeal” või „teistmoodi”. „Meie alal töötavatel inimestel on väga paindlik arvamus sugulisest määratlusest,“ ütleb Drecher. „Me ei taha suruda inimesi arstide poolt kindlaksmääratud kategooriatesse, ehkki enamus kultuure mõtleb pigem binaarselt.”

Bocting ennustab, et selline binaarne mõtlemine lõpuks kaob. Tema sõnul käsitavad paljud teadlased sugupoolt kui kontiinumi ja tunnistavad, et mõned inimesed loomulikult „kukuvad keskele”. „Alati ei saa sugu määrata füüsiliste tõendite järgi. Inimeselt tuleb küsida, kuidas ta end määratleb – seega on sugu ka psühholoogiline,” ütleb Bockting.

Eesti keel soo mõistetega kimpus

Inglise keeles on soo tähistamiseks kaks sõna: gender ja sex. Eesti keeles peame läbi ajama ainult ühe terminiga.

Bocting tõdeb, et sex ja gender ei ole sünonüümid, ehkki nende erinevus võib võhikule tabamatuks jääda. Sex määratakse sünnil väliste suguorganite järgi. „Määramaks aga isiku soolist identiteeti tuleb oodata, kuni ta suureks saab ja kirjeldab, kuidas ta ise oma sugu määratleb.“

Sugupooletu või sooliselt neutraalne ei ole sama, mis on aseksuaalne. „Kui sa oled aseksuaalne, ” ütleb Bocting „ei ole sa huvitatud teiste inimestega seksimast, samas kui neutraalsed isikud võivad olla huvitatud nii meestest, naistest, mõlemast sugupoolest või inimestest, kes on end samuti identifitseerinud sooliselt neutraalsetena.”

Bocktingi sõnul ei ole selles midagi ebatavalist, et inimene, kelle soovahetusprotsess alles käib, tõdeb, et kirurgiline sekkumine ei lahenda kõiki tema soolise identiteediga seotud küsimusi. „Me usume, et inimesed võtavad hormoone, teevad läbi soovahetusoperatsiooni ja nii lihtne see ongi. Tegelikkus on palju keerulisem.”

Tegemist ei ole uue nähtusega

Ei ole midagi uut siin päikese all. Alati on olnud olemas inimesi, kes on tundnud, et nad ei kuulu kummassegi „kategooriasse”.

Indias on sajandeid eksisteerinud end hijra’deks nimetav inimgrupp. Need on enamasti bioloogilised mehed, kes riietuvad naistena ning ei pea end kummagi soo alla kuuluvaks. Pika traditsiooniga on ka eunuhhi-kultuur.

Ühiskond on muutumas

Dr Jack Drescheri sõnul on Prantsusmaa eemaldanud transseksuaalsuse oma psüühiliste hälvete nimekirjast ja pannud selle haruldaste haiguste kategooriasse. Samuti on deklareerinud Briti valitsus, et transseksuaalsus „ei ole psüühikahäire” ja inimesed, kes soovivad soovahetust, võivad saada vastavat ravi riiklikust tervisesüsteemist (National Health Service).

Ülikooli tudengid võivad olla need, tänu kellele hakkavad tasapisi puhuma muutuste tuuled. Mitmed ülikoolilinnakud, sh Harvard, Penn ja Michigan, pakuvad tudengitele, kes ei kategoriseeru täpselt mehe või naisena, võimalust kasutada sooliselt neutraalset majutust ja unisex pesemisruume. Pärast seda, kui homoõiguste advokaadid nõudsid muutust, kaalutakse kõrgkoolidesse pürgijate avaldusse lisada vabatahtlike vastustega küsimusi, mis annavad tudengitele võimaluse laiema vastustevaliku kaudu kirjeldada oma soolist identiteeti ning deklareerida oma orientatsiooni.

Samas on ebaselge, millal hakkavad taolised muudatused aset leidma ühiskonna teistes osades. Drescher ütleb, et ühes asjas on ta pärast eluaegset inimese  sotsiaalset sugu käsitavat uurimistööd kindel: „Mitte mingil juhul ei ole võimalik, et 6 miljardit inimest võib lahterdada kahte gruppi.”


Käesolev kirjatükk on valminud Newsweekis avaldatud artikli Life Without Gender põhjal.