Järelevalve kõlab nagu midagi ranget ja karistavat: keegi tuleb, otsib vead üles ja teeb trahvi. Sotsiaalkindlustusameti järelevalve talituse juhi Kersti Kase sõnul on tema töö mõte aga hoopis teine – märgata riske enne, kui neist saavad tõsised probleemid, ja aidata asutustel asjad korda saada. Intervjuus selgitab Kersti, mida sotsiaalkindlustusameti järelevalvelt oodata tasub ja mida mitte.

Mida sotsiaalkindlustusameti järelevalve teeb?

Sotsiaalkindlustusameti järelevalve vaatab, kas sotsiaalhoolekande teenuseid osutatakse nii, nagu peab. Meie vaateväljas on näiteks hooldekodud, asendus- ja perekodud, turvakodud ning omavalitsuste lastekaitsetöö.

Lihtsamalt öeldes: me vaatame, kas inimene saab teenust, mida ta vajab, ja kas see teenus on turvaline, inimväärne ja nõuetele vastav.

Meie töö ei ole ainult rikkumiste otsimine. Väga suur osa meie tööst on riskide märkamine. Me juhime tähelepanu olukordadele, mis võivad viia probleemide või rikkumisteni, kui nendega õigel ajal ei tegeleta.

Sotsiaalkindlustusamet teeb igal aastal järelevalvet ligi 100 asutuses. Kontrollime sotsiaalhoolekande, lastekaitse ja ohvriabi valdkonna teenuseid ning nende korraldust. Meie ülesanne on hinnata teenuste nõuetele vastavust ja kvaliteeti, et tagada, et Eesti ühiskonna kõige haavatavamad inimesed saaksid parimaid ja nõuetele vastavaid teenuseid.

Hooldekodudes vaatame näiteks, kas töötajatel on nõutav kvalifikatsioon, kas töötajaid on piisavalt, kas abihooldustöötajad töötavad juhendatult, kas inimese privaatsus ja õigused on tagatud ning kas hooldustoiminguid tehakse tema vajadustest lähtudes.

Mis on sotsiaalkindlustusameti järelevalve eesmärk?

Meie huvi on, et teenuse kvaliteet paraneks. Järelevalve ei lähe asutusse sooviga kedagi karistada või „vahele võtta“. Eesmärk on, et inimene, kes teenust vajab, oleks paremini hoitud.

Kui näeme, et midagi on valesti või võib valesti minna, juhime sellele tähelepanu. Asutus saab meie tagasiside põhjal puudusi parandada ning hiljem kontrollime, kas vajalikud muutused on tehtud. Mõnikord on ka nii, et asutus on täiesti teadlik oma olukorrast ja juba tegeleb asjade korrastamisega.

Mida tähendab riiklik järelevalve ja mida haldusjärelevalve?

Meil on kaks põhilist järelevalvepädevust.

Riiklik järelevalve tähendab näiteks seda, kui läheme kontrollima eraomanduses või eraõiguslikku asenduskodu, hooldekodu või muud teenuseosutajat.

Haldusjärelevalve tähendab seda, kui kontrollime näiteks omavalitsuse lastekaitsetööd – kuidas omavalitsus täidab oma ülesandeid laste ja perede abistamisel.

Tavainimese jaoks ei ole nende mõistete juriidiline vahe kõige tähtsam. Oluline on aru saada, et sotsiaalkindlustusameti järelevalve vaatab nii teenuseosutajate tööd kui ka seda, kuidas omavalitsused oma ülesandeid täidavad.

Kas järelevalve teeb trahvi?

Ei. Sotsiaalkindlustusameti järelevalve ei tee trahvi.

See on oluline vahe. Meie rangeim meede on ettekirjutus puuduste kõrvaldamiseks. Selle juurde võib tulla sunniraha hoiatus, aga see ei ole trahv.

Kui asutus kõrvaldab puuduse tähtajaks, siis sunniraha ei rakendata. Sunniraha eesmärk ei ole kedagi karistada, vaid suunata asutus vajalikke muudatusi tegema.

Mis saab siis, kui asutus ei tee koostööd?

Kui asutus on tõrges, ei võta probleemi tõsiselt või ei kõrvalda puudusi, saame teha ettekirjutuse koos sunniraha hoiatusega.

Kui ettekirjutust tähtajaks ei täideta, võib sunniraha rakenduda. Vajaduse korral saab teha ka uue ettekirjutuse ja uue sunniraha hoiatuse.

Aga ka siis on eesmärk sama: mitte karistada, vaid tagada, et puudus kõrvaldatakse ja inimene on paremini kaitstud.

Mida sotsiaalkindlustusameti järelevalve ei tee?

Me ei juhi asutust asutuse eest.

Näiteks kui näeme, et turvalisusega on probleem, saame nõuda, et puudus tuleb kõrvaldada. Aga me ei saa öelda täpselt: „Pange siia uksekell“ või „palgake just selline inimene“. Asutus peab ise leidma lahenduse, mis täidab eesmärgi.

Me ei saa ka öelda: „Laske see inimene töölt lahti.“ Personaliküsimused on asutuse juhtkonna vastutus.

Samuti ei kuulu kõik probleemid sotsiaalkindlustusameti pädevusse. Meie vaatame teenuse sisu ja seda, kas inimene saab vajalikku abi. Teised ametkonnad kontrollivad teisi valdkondi: terviseamet teeb järelevalvet toiduohutuse ja hügieeni üle, päästeamet tuleohutuse, ravimiamet ravimite käitlemise ning tarbijakaitseamet kontrollib ligipääsetavust.

Kas järelevalve tuleb ette teatades?

Järelevalve on üldjuhul ootamatu.

Tavaliselt anname asutusele väga lühikese etteteatamise – näiteks umbes pool tundi enne kohale jõudmist. See on vajalik, et näha võimalikult tavalist olukorda, mitte spetsiaalselt kontrolliks ette valmistatud pilti.

Kui juht ei ole parasjagu majas või on näiteks välismaal, saab vajaduse korral temaga suhelda ka video teel.

Mida te kohapeal vaatate?

Järelevalve saab minna territooriumile, ruumidesse ja vajaduse korral avada ka kappe. Meeskond jaguneb asutuses laiali, kogub infot, vaatab dokumente, ruume ja töökorraldust.

Räägime ka inimestega. Küsitleme kliente, töötajaid, juhte ja vajaduse korral ka omanikke või lähedasi. Mõnikord räägime ka näiteks hingehoidja, medõe ja juuksuriga.

Pärast kogume info kokku, analüüsime seda ja koostame järelevalve kokkuvõtte.

Kuidas otsustatakse, kuhu järelevalve läheb?

See ei käi juhuslikult.

Järelevalveplaan ei ole avalik, aga võin öelda, et valikute tegemisel lähtume riskidest ja ohuprognoosist.

Vaatame näiteks, millised on asutuse kliendid, kui palju on lamavaid inimesi, kui palju on inimesi, kes vajavad rohkem järelevalvet, kui kaugel on lähim ööpäevaringset terviseabi osutav asutus ning milliseid märke on varem näha olnud.

Mõnes asutuses käime ka korduvalt, kui risk või varasemad probleemid seda nõuavad.

Mida peaks lähedane tegema, kui talle tundub, et hooldekodus on midagi valesti?

Kõigepealt tasub mõelda, kelle vastutusalasse probleem kuulub.

Kui mure puudutab igapäevast hooldust, suhtlemist, inimese abivajadust või teenuse korraldust, tasub kõigepealt pöörduda asutuse juhtkonna või omaniku poole. Kui teenust korraldab omavalitsus, tuleb kaasata ka omavalitsus. Abi ei pruugi saada, kui piirduda märkusega parasjagu tööl olevale abihooldajale.

Sotsiaalkindlustusameti poole tasub pöörduda siis, kui mure puudutab teenuse sisu või inimese õigust saada vajalikku ja nõuetele vastavat abi. Näiteks siis, kui hooldustoiminguid ei tehta õigel ajal, piisava sagedusega, turvaliselt või inimese vajadustest lähtudes.

Vahel saadetakse mure korraga väga paljudele – ministeeriumile, ametitele, omavalitsusele ja veel mitmele poole. See on inimlik, sest lähedane on mures. Aga sageli aitab rohkem see, kui pöörduda kohe õigesse kohta.

Kas lähedasel on ka vastutus?

Jah, lähedasel on väga oluline roll.

Hooldekodu või muu asutus ei pruugi teada kõike inimese varasema elu, harjumuste, tervise või eripärade kohta. Lähedane saab anda infot, mis aitab inimest paremini toetada.

Kui lähedane näeb, et inimene on kiiresti muutunud, näiteks palju kaalust alla võtnud, tõmbunud endasse või vajab senisest rohkem abi, tuleb sellest hooldusjuhile või vanemhooldajale teada anda. Kui on majas medõde, tasuks ka temaga konsulteerida. Selline info võib olla väga tähtis.

Eaka hooldekoduga harjumine on mõnes mõttes nagu lapse esimesse klassi või treeninglaagrisse saatmine. Sa ei lähe temaga iga päev kaasa, aga sa aitad õpetajal või treeneril mõista, milline su laps on. Ka eakas inimene vajab uue keskkonnaga harjumisel tuge, aega ja seda, et tema eripärasid märgataks. Oluline on ka õigete asjade kaasa pakkimine: kaisukaru, lemmiktass, album, mida tihti lehitsetakse.

Kuidas arvestavad hooldekodud elanike harjumuste, soovide ja isikliku eluga?

Hooldekodud on eriilmelised. Paljud neist soosivad isiklike esemete kaasavõtmist, mõnikord võetakse kaasa ka mööblit, patju, tekke, toataimi, arvuteid ja telereid. On juba üsna levinud, et hooldekodus elavad paarid – elatakse nii koos kui ka eraldi tubades, ilmselt vastavalt sellele, kuidas on hooldekodusse saabutud. Mõned eakad leiavad oma teise poole just hooldekodust. 

On hooldekodusid, kus olen märganud lemmikloomi, näiteks linde, küülikuid, kasse ja kalu. Elanikele korraldatakse mõtestatud päevategevusi, suviseks perioodiks rajatakse aianurgakesi ja köögiviljaaedu ning organiseeritakse väljasõite ja ühisüritusi. Olenevalt asutuse asukohast ja elaniku terviseseisundist on tal võimalik osaleda aktiivselt piirkonna igapäevaelus, käia poes, jalutamas, raamatukogus ning kohtuda oma lähedaste ja sõpradega. 

Mõnesse hooldekodusse saab kaasa võtta ka lemmiklooma, kuid see oleneb elaniku võimest looma eest hoolitseda ning hooldekodu võimalustest. Arvestada tuleb ka teiste elanikega, näiteks allergiate või hirmudega.

Miks järelevalvet sageli kardetakse?

Sest järelevalvet seostatakse kontrolli ja karistusega.

Tegelikult tahaksime, et meid nähtaks rohkem koostööpartnerina. Mitte mugava sõbrana, kes ütleb, et kõik on hästi ka siis, kui ei ole. Pigem ausa peegeldajana, kes ütleb: siin on risk, siin võib midagi valesti minna, siin tuleb midagi muuta.

Sotsiaalvaldkonnas tehakse väga rasket tööd. Igas asutuses võib olla mõni nõrgem koht või inimene, kes vajab rohkem juhendamist. Järelevalve aitab neid kohti märgata enne, kui probleem kasvab suureks.

Milline mõtteviis aitab järelevalvest teha koostöö, mitte vastasseisu?

Järelevalve ei ole võluvits ega karistus.

Järelevalve ei lahenda kõiki asutuse, omavalitsuse või lähedaste probleeme, aga järelevalve saab näidata, kus on riskid, kus on puudused ja mida tuleb muuta. Aga ka kiita, kui asjad hästi toimivad.

Meie huvi on, et asjad paraneksid. Et inimene oleks hoitud. Et lapsel oleks turvaline. Et eakas ei jääks abita. Et teenuseosutaja mõistaks oma vastutust ja saaks vajaduse korral tuge, kuidas paremini teha.

Hea tulemus sünnib siis, kui osapooled ei lähe kaitseasendisse, vaid küsivad: mida me saame teha, et inimesel oleks parem?

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta