Ühest väiksest koeraga käigust sai suur. Poiss ja koer läksid sinnsamase jõe äärsesse metsa kahe küla vahel ja jõekäärul oli üllatus varuks. Kases, madalal oksal istus kotkas.

Algul ta pisut ehmatas ja siis istus edasi. Siis veel kolm minutit vaagis ja lõpuks kadus oksa pealt metsa kohale.

Poissi ja koera tuli ta veel kolm korda vaatama üleval lennus ja siis kadus oma varasügist teed. Poiss ja koer olid veel mõnda aega jõekäärus ja alles tagasiteel sai poisile selgeks, et üks koolivaba õhtupooliku kolamine parem on kui toas istuda või külalollusi teha.

Ja kotkas oli see, kes seda vaikselt kinnitas ja poisi edapidigi otsima pani. Otsija alguseks olid pikemad ja lühemad käigud. Leidja alguseks oli kohtumine kotkaga ja mitte alati ei käi otsimine ja leidmine käsikäes.

Minul hakkasid mõlemad õnnestuma siis kui jõekäärus oksal istuva kotka avastasin.


Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!