Jaan Tammsalu on koguduseõpetaja Tallinna Jaani kirikus. Küsisime Jaanilt, missugune on tema meelest hea ja terviklik elu.

Mis on Teie jaoks hea elu?

Minu meelest on meid kõiki siia maailma loodud mingi kindla eesmärgiga. Me ei ole juhuslikult siia maailma sattunud, sest meil kõigil on oma ülesanne. Nii nagu igaüks on oma õnne sepp ja igal õnnel on oma sepikoda, on igaühel siin elus ka oma koht. Kui sa leiad selle oma ülesande üles siin elus ja kui sa leiad üles oma koha siin elus, siis see ongi hea elu. Mina näiteks olen nõus elama keset Tallinna linna, sest siin on see, mida mina pean tegema. Parema meelega elaksin muidugi Kuressaares, Viljandis, Torontos või Edinburghis, kus ma ka olen elanud, aga tunnen, et minu koht on praegu siin. Kui me kõik oma tee üles leiaksime, oleksime igaüks ka hea elu peale jõudnud.

Kas siis selleks, et õnnelik olla, peab esiteks enda sisse vaatama?

Võib hakata ka enda ümber vaatama. Peab vaatama, kuhu sattunud ollakse. Ei pea kiruma enda ümber olijaid ja oma vanemaid, et nad on kõiges süüdi, mis elus toimub. Peaksime hoopis tänama oma vanemaid, et oleme siia ilma sündinud oma kohta üles leidma. Olen näinud palju õnnelikke inimesi, kellel pole ka ühte protsenti sellest, mis minul on olemas. Ja olen näinud ka piisavalt õnnetuid inimesi, kellel on kõik, aga nad on ikkagi õnnetud.

Kuidas sai Teist vaimulik?

Minuga oli selline lugu, et kui mind võeti nõukogude armeesse, siis võeti mind sinna valega. Tegin tollal kõik ja andsin endast parima, et saada ülikooli sisse ilma eksamiteta Mulle teatati, et oleks hea, kui läheksin ikkagi armeesse ja teenistusse lubati mind jätta Saaremaale vanematele lähedusse – seetõttu ma ei hakanudki põgenema. Kui mind tegelikult armeesse võeti, saadeti mind hoopis Ukrainasse. Siis aga algas Afganistani sõda... Ma hakkasin tajuma, et maailm ilma Jumalata on üsna kole paik. Jumal muudab maailma paremaks paigaks. Ja siis teine vaatenurk. Ühel päeva, vaadates oma elule, taipasin, et mulle on kingitud lõpmata palju. Ikka ja jälle tuli midagi head. Hakkasin otsima, kes on kinkija. Leidsin Jumala.

Aga Te õppisite ju ehitust?

Jah. Lõpetasin TEMT-i ja olen töötanud ehitusel. Kuressaares ja Tallinnas on minu kaasabil ehitatud nii mõnedki majad.

Kas olete saanud ka need kaks ametit ühendada?

Ma arvan küll jah. Kui vaadata ringi siin Tallinna Jaani kirikus, Viljandi Jaani kirikus või mitmes Saaremaa kirikus, siis igal pool on midagi tehtud. Mul on väga palju kasu olnud sellest, et õppisin ehitajaks.

Siis on mõlemad valikud õiged olnud.

Jah.

Kas Te usute sellesse, et inimene saab ise oma saatust määrata?

Ma ütleksin seda nii, et me seisame pidevalt valikute ees. Neid valikuid on nii palju. Osa inimesi ei tee õigeid valikuid. Saatuse määratuse kohta sobib näide lapsepõlvest. Kui sa sünnid piirkonda, kus paar miljonit last sureb nälga ja sa ise oled ka üks nendest lastest, siis sa ei saa eriti midagi valida. See on pigem piirkondlik, et meie siin oleme harjunud mõtlema, nagu saaksime olla ise oma õnne sepad olla.

Vahepeal tulid inimesed massiliselt kirikusse tagasi. Kuidas praegu tulijatega lood on?

Jah tõeti, kaheksakümnendatel tuldi massiliselt, kuid paljudest ei saanud kirikus käijaid. Massiliselt on täitsa õige sõna. Nüüd on selline massiline tulemine ja ka kaasajooksikute tulemine peatunud. Aga see ei tähenda , et kirikusse ei tulegi inimesi. Nüüd tullakse pigem täie teadmisega või suurest armastusest. Enam ei peljata töökaotust või muud sarnast. Me üritame säilitada seda rahvale omaseks saanud süsteemi. Püüame püsida seal, kus kirikud on ikka olnud, kuigi see pole vahel väga lihtne.

Mida tähendab suurest armastusest kirikusse tulemine?

Näiteks, kui naine tahab kindlasti kiriklikku laulatust, siis on ka mehed suurest armastusest nõus leeri läbi tegema. Ja leeris avastatakse, et kirikus on ka nende jaoks midagi.

Kas Te olete tänulik ka nende inimeste eest, kes tulevadki kirikusse vaid korraks?

Oleks hästi rumal olla kriitiline või irooniline nende inimeste suhtes, kes käivad kirikus näiteks korra aastas. Kui inimene just ei tule kirikust midagi varastama või räuskama, siis on alati hea, kui ta tuleb. Ma olen tänulik iga tulija eest.

Meie ümber on hästi palju narkomaaniat ja alkoholismi. Mis Te arvate, kas need mured on ka seotud sellega, et inimesed on kaotanud oma pidepunktid elus?

Väga oluline on leida oma juured ja mõista, kes olid su esivanemad ja mida nad sulle on pärandanud. Kui ennast juurte pealt läbi lõigata, siis tuntakse pidevalt, et midagi on justkui valesti. Siinkohal võib tuua näite meie oma laste põhjal. Lapsed kuulavad väga täpselt, mida me räägime. Aga mingil ajal nad on alles nii väiksed, et nad ehk veel ei mõistagi, mida me räägime, aga vaatavad, mida me teeme. Ja see, kuidas meie suhtume oma vanematesse, annab neile eeskuju, kuidas nemad suhtuvad tulevikus meisse.

Millist rolli mängib Teie elus loodus?

Kui vähegi on võimalik, siis ma sõidan maale oma tallu, kus mul on 10 hektarit maad. Seda harivad küll hetkel teised, sest ma olen linnamees, aga mul on seal ka aed, mis on päris heas korras. Loodus on mu jaoks oluline ka seetõttu, et siin Eestis asuvad maailma kõige ilusamad paigad.

Kas luterluses on looduse hoidmine kuidagi eriliselt hinnatud?

Eestlastele on omane olla loodusega kooskõlas ja siin ei ole vahet, kas olla luterlane, katoliiklane või õigeusklik. Kui me oleme oma usu juures ka inimesed, siis ongi looduse hoidmine loomulik.

Millisena Te näete Eesti tulevikku?

Kui eestlased ei muuda oma suunda ja ei lõpeta enda tööga ära tapmist, siis meil ei ole väga palju tulevikku. Meil on vaja väga paljudes asjades kiiret suunamuutust.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta