Lugesin täna hämminguga kahe Riigikogu liikme seisukohta senise pandipakendi süsteemi vabatahtlikuks muutmise kohta. On ütlematagi selge, et niisugune samm toob kaasa kogu süsteemi kokkuvarisemise, sest kes tootjatest või importijatest ikka vabatahtlikult lisa on nõus maksma.

Keskkonnaministrina tean, et tänane süsteem on töötanud väga hästi ja pandipakend on loodusest kadunud. Selle tagastamise protsent ulatub üle 90. Keskkonnareostus seega hulga väiksem, kui varem. Kui tänane kogumissüsteem muutub, siis julgen väita, et me näeme juba esimesel seadusemuudatusele järgneval suvel, kuidas puhkealad täituvad purkide ja pudelitega. Kas me tahame seda tõepoolest katsetada ja hiljem vaeva näha seadusandluse tagasi pööramisega?

Kohtumistel Läti keskkonnaministriga on olnud mitmel korral jutuks mured, mis on neil seotud konteinerkogumisega. Küll ei jätku konteinereid igale puhkealale või ei viitsi inimesed enese järelt koristada. Kõigile maaomanikele Lätimaal ja mujal, kus tagatisraha süsteemiga ei ole veel liitutud, on vedelevad purgid ja pudelid tõeliseks nuhtluseks. Erinevus on lihtne. Kui ei ole tegemist keskkonnateadliku kodanikuga, siis ei satu pudel mitte konteinerisse, vaid metsa alla ja mere äärde. Tagatisraha süsteem motiveerib igati rohkem oma joogitaarat ära viima. Isegi täna on Eestis kogutava olmeprügi hulgas 30% pakendijäätmeid, mis tähendab, et aastas kasvavad ainult pakendite tõttu prügimäed 100 000 tonni võrra kõrgemateks.

Mitte vähem oluline on, et pakutud seadusemuudatus toob kiire lõpu korduvkasutusega pakenditele, mis omakorda tõstab oluliselt meie riigi prügikoormust. Praegu jõuab umbes 95% korduvkasutusega pakenditest tarbijani tagasi.

Täna on maksimaalne käitlustasu pakendi kohta 47 senti. Olenevalt pakendist jääb keskmine tasu 30-40 sendi vahele. Kas see on liiga kõrge hind, mida oleksime valmis maksma oma looduse puhtana hoidmise eest? Mina arvan, et kindlasti mitte ja jutud sellest, kui hirmsaid juurdehindlusi see poes tarbija jaoks tekitab, on ilmselge liialdus.