See lugu juhtus, kui ma veel algkoolis käisin ja Jaanimäel elasime. Sinna minekuks oli kaks võimalust: kas minna mööda maanteed või naabrite karjamaa äärt mööda. Nii või teisiti tuli ikka minna mööda naabrite elamisest. Neil olid aga kogu aeg tigedad koerad, keda terve küla kartis. Selle pere penisid ei pandud kunagi ketti.

Õhtul õue asjale minnes võisid enda ukse eest avastada naabrite koertekarja, kes sind vihase klähvimisega tervitas. Eks siis mine veel õue. Parem vaata, kuidas tuppa tagasi said. Kogu küla rääkis ja palus naabrit, kuid see ei teinud teiste jutust väljagi. Eks me saime nende koerte hambaid ikka tunda ja koju jõudsime katkiste sukkade või rebitud mantlisabaga.

Poistel ei seisnud püksisääred kohe üldse terved. Elu oli niigi raske. Ema pidi oma väikese kolhoosniku palgaga karja lapsi koolitama ja riidesse panema. Me ei saanud minna iga päev poest uusi asju ostma. Rattasõit oli eriti ohtlik; siis jooksid koerad su peale lausa tormi ja häda sulle, kui juhtusid siis rattaga kukkuma. Siis said kindlasti pureda.

See kestis seni, kuni üks külamees sõitis autoga kolm koera korraga surnuks. Peremees läks miilitsasse autojuhi peale kaebama, et tema koerad said hukka. Vaja juhti karistada, meelega ju ajas koerad auto alla. Miilits oli peremehe jutu ära kuulanud ja siis lajatanud sahtlist võetud paberipaki lauale, et vaata nüüd, need on kaebused sinu koerte kohta. Sul on kaks valikut. Paned oma alles jäänud peni ketti või tulen ma isiklikult ja lasen ka selle maha. Ja enne koeri juurde ei soeta, kui see krants on oma otsa leidnud. Kogu küla hingas kergendatult, kuid ega meil lõbu kaua ei olnud.

Peale seda lugu soetas naabripere endile haned. Miilitsas ei räägitud ju nendest. Ega hanesidki aias hoitud. Lindudel oli ka vabapidamine. Varsti võis külarahvas ainult imestada, sest linnud olid sama tigedad ja ründasid kõiki, kes ette jäid. Millega naabrirahvas oma pudulojuseid söötis, et need kõik tigedad olid, see jäi mõistatuseks.

Kojutulek ja kooliminek muutusid lausa õnnemänguks. Kui proovisime minna mööda maanteed, olid haned seal risti ees. Kui läksime karjamaad pidi, juhtusime jälle hanede otsa. Nad ajasid oma kaelad õieli ja jooksid kange madinaga ja kaagutamisega sinu suunas. Kui su kätte said, sisisesid ja näpistasid nii valusalt, et sinised plekid olid nädalaks kindlustatud. Me Sirjega ei olnud vanadest sinikatest veel lahti saanud, kui juba uued saime. Õpetajad ikka internaadis küsisid, miks meil nii palju sinikaid on, kuid küsimine jäi vaid küsimiseks ja sellest mingit abi ei olnud.

Mäletan, et oli üks kevadine päev. Päike juba soojendas ja lumi oli just läinud. Läksin tol korral üksi koju ja otsustasin minna karjamaa äärt pidi. Seal naabri lauda juures mind siis haned ette võtsidki. Jooksin, mis ma jooksin. Jalad libisesid poolmärjal jalgrajal ja ma komistasin iga natukese aja pärast.

Linnud said mu ikka kätte ning sadasid terve karjaga minu kallale. Hirm oli ja ma ei teadnud, mis saab. Võitlesin kõigest väest. Vehkisin kätega ja tagusin hanesid koolikotiga. Miski ei aidanud, nad läksid aina vihasemaks. Lõpuks sattus kange rabelemise peale ühe hane kael mulle pihku ja viskasin selle linnu kogu jõudu kokku võttes endast eemale nii nagu vasarat heidetakse.

Kust ma pidin teadma, et kael on hane kõige hellem koht. See hani maandus juba surnuna. Imelik, aga sellega hanede rünnak lõppes. Ükski lind mind rohkem ei puutunud. Aga too, kelle olin eemale visanud, ei liigutanud ka enam. Olin kohkunud ja panin kodu poole jooksu, nagu oleks mind ikka veel linnud taga ajanud. Kodus rääkisin emale, mis juhtus. Kui teised koju tulid, ei olnud naabrite hanesid enam õues. Kõik olid lauta aetud.

Pühapäeval tegi naabrimees meile visiidi ja nõudis hane väljamaksmist. Ema käskis meil Sirjega oma siniste plekkidega käsi ja jalgu näidata ning nõudis koerte poolt katki rebitud riiete eest tasu. Et kui selle raha naabrilt kätte saab, on ta ka nõus hane hüvitama.

Mäletan seda solvunud nägu, mis naabrimehele pähe tuli. Ta ei osanud muud teha, kui sülitas lätsti meie köögi põrandale ja lahkus sõna lausumata. Rohkem ta meid oma jutuga hanest ei tülitanud ja naabri maja juurde tekkis üleöö uus aed kodulindude jaoks. Edasine koolis käik oli juba ohutu, kuni sinna perre võeti jälle uued koerad ja kogu jant hakkas otsast peale.


Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!