Kohe pärast keskkooli, aastal 1999, tegin värske lõpetajana otsuse, et mina kohe ülikooli ei lähe; vaatan parem laia maailma. Elasin aasta üksinda Hispaanias, ainsaks regulaarseks suhtlusvahendiks kodumaaga värskeltloodud hotmaili elektronpostiaadress. Mobiiltelefoni massidesse minekuni oli veel aega.

Olin kaugel perest, kodust, sõpradest. Ometigi ei tundnud ma end eriti üksi. Selleks oli vaja ära õppida üks elementaarne asi – hispaaniakeelne “tere!” ehk “hola!”. Enne, kui ma ise proaktiivselt “holatama” hakkasin, tuli mul sellele pidevalt vastata. Kui mõned tõesti eksplitsiitselt libedad sellid kõrvale jätta, siis tervitusi saatsid alati naabrid, kodulähedaste suur- ja väikepoodide müüjad, nurgabaari kelnerid, kodutänava internetipunktide (Madridis valdavalt hindude pärusmaa) omanikud, Hiina poe umbkeelsed müüjad, kodumetroojaama töötajad ja veel paljud teised.

Teretamisega asi ei piirdunud ja kui nägu oli juba veidi tuttavamaks saanud, siis rääkisime omavahel veel tühjast-tähjast. See oli nii oluline – ma tundsin, et vaatamata sellele, et viibin 4-miljoni elanikuga suurlinnas, olen ma märgatud, mind abistatakse kui vaja, ma lähen kellelegi korda mingil üldinimlikul tasandil. Tollal ma ei osanud seda veel kogukonnatundeks nimetada, aga just selle algega oli tegemist.

Hästikasvatatud lapsena olin ma küll alati ka Tallinnas meie korrusmaja naabreid teretanud, aga see oli rohkem selline mokaotsast mühatamine, sest et “pidi”. Ja vastusedki olid enamasti samasugused, tavaliselt ka igasuguse silmsideta.

Kui tagasi Eestisse jõudsin, siis hakkasin agaralt ka ise teretama – ja olen ausalt öeldes praegugi, nüüd juba pea 18 aastat hiljem jahmatanud, kui sageli sellele ikkagi ei vastata. Kohe pärast Hispaaniat tundus loomulik ka näiteks poesabas võhivõõra inimesega vestlema asuda (kuigi seesugune ennekuulmatu aktiivsus lõppes umbes aasta pärast kodumaale tasalülitamist).

Mulle õpetas see aasta teises kultuuriruumis väga palju. Mu praeguses elukohas Tallinnas on meil väga toredad naabrid. Me teretame, vahel jutustame. Kui vaja, siis laename üksteiselt asju ja vahel valvame üksteise lapsi. Me kirjutame listi või FB gruppi, kui keegi midagi või kedagi kahtlast märkab. Me teeme külmkapi tühjaks ja viime naabritele, kui me reisile läheme, et hea toit raisku ei läheks. Aga ilma esialgse “tereta” poleks see võimalik.


See lugu siin on pärit Hea Kodaniku portaalist. Kas ka sulle läheb korda, mis su ümber juhtub? Sa teed midagi selle paremaks muutmiseks? Sa toetad hea kodaniku väärtusi ja usud, et rohkem inimesi võiks võtta vastutuse ühiste asjade eest?

Saada Hea kodaniku portaali oma lugu sellest, mida, miks ja kuidas sa neid väärtusi elad või kuidas vastutuse võtsid!

See võib olla kas konkreetne lugu sellest, kuidas sus käis see klõps, kus ei suutnud enam oodata, et “keegi ometi midagi teeks”, ja sina olidki see, kes midagi teeb.

Või siis jutt sellest, miks su jaoks on oluline teha rohkem kui maksude maksmiseks, õigetel päevadel lipu välja panemiseks ja omaenda töö-kodu-hobi marsruudil pendeldamiseks vajalik.

Saada oma lugu, no nii 3-4 lõiku pikk, Mari Öö Sarvele, aadressil mari@heakodanik.ee. Kogume need lood kokku, et hea kodaniku pisikut veel ja veel levitada. Teiste lugusid saad lugeda siit.