Veebipolitseinikud saavad igal aastal tuhandeid pöördumisi kübervägivalla kohta. Värske uuring näitab, et Eestis on pea iga neljas inimene kogenud lähisuhtes ka kübervägivalda. See, mis võib esmapilgul tunduda hoolivusena, võib kiiresti muutuda kontrolliks. Kus jookseb piir ja kuidas seda ära tunda?
- Inimene, kogukond, ühiskond
- 8. aprill 2026
- Foto: Janek Jõgisaar, Bioneer.ee
Kübervägivallaks peetakse kõiki juhtumeid, kus tehnoloogiat kasutatakse teise inimese alandamiseks, hirmutamiseks või kontrollimiseks. See võib toimuda sotsiaalmeedias, sõnumirakendustes, e-posti teel aga ka nuhkvara kaudu.
“Sageli arvatakse, et kübervägivald tähendab vaid intiimsete fotode loata edasi jagamist. Tegelikult on suur osa digikeskkonna juhtumitest seotud aga eelkõige kontrollimise, ähvardamise või pideva survestamisega,” selgitas Politsei- ja Piirivalveameti veebipolitseitöö koordinaator Andero Sepp.
Näiteks võib kübervägivald väljenduda selles, et kaaslane nõuab sotsiaalmeediakontode paroole, jälgib pidevalt asukohta või saadab järjest solvavaid sõnumeid.
Ta nentis, et digikeskkond ei vähenda vägivalla mõju, vaid hoopis vastupidi, tehnoloogia muudab selle pidevaks.
“Kübervägivald saadab ohvrit nii kodus, tööl kui ka koolis olles,” ütles Sepp.
Sotsiaalkampaania „Märka vägivalda“ uuring näitas, et Eestis on peaaegu iga neljas inimene kogenud oma lähisuhtes mingis vormis kübervägivalda. Ka politsei tõdeb, et kübervägivald on Eestis üha kasvav probleem.
“Veebipolitseinikud saavad igal aastal tuhandeid pöördumisi, kuid samas tuleb arvestada, et suur osa kannatanutest ei pöördu abi saamiseks politsei poole ja probleem võib olla tegelikult märksa suurem,” lausus veebipolitseitöö koordinaator.
Hooliv käitumine vs süsteemne kontroll
Suhte alguses võivad mõned kübervägivallaga lõppevad käitumisviisid tunduda isegi hoolivana. Näiteks soov teada, kas partner jõudis turvaliselt koju. Probleem tekib aga siis, kui sellest saab süsteemne kontroll ja partnerid ei ole enam võrdses suhtes.
Seda kinnitab ka IKEA poolt tellitud uuring, millest selgus, et enamik inimesi peavad mitmeid kübermaailma käitumisviise selgelt kontrollivaks, mitte hoolivaks. Näiteks peab 75% vastajatest partneri telefoni või arvuti kontrollimist piiride ületamiseks ning 71% peab kontrollivaks ka paroolide nõudmist. Samuti näeb 60% vastajatest probleemina ootust jagada pidevalt oma asukohta ning üle poole (53%) peab kontrollivaks ka seda, kui partner vihastab, et talle kohe ei vastata. Eriti selgelt tajuvad neid käitumisviise kontrollivana nooremad, 18-29-aastased inimesed.
“Kui kannatanu tunneb, et ta peab muutma enda käitumist selleks, et vältida konflikti ja hoida rahu, on see juba selge märk kontrollivast suhtest,” ütles Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri veebikogukonna grupi juht Jana Frolova-Alferjev.
Ta lisas, et suhte alguses on oluline omavahel kokku leppida selged piirid ja neist kinni hoida. Näiteks võib kokku leppida, et partnerid ei jaga omavahel sotsiaalmeediakontode paroole. Samuti tasub läbi mõelda, kas ja millal partneriga enda asukohta jagada.
“Kui keegi aga saadab ahistavaid sõnumeid, tuleks ta kohe ära blokeerida,” ütles grupijuht.
Kuritegu on kuritegu ka internetis
Keegi ei pea kunagi kannatama ähvardamist, ahistamist või kontrollivad käitumist ka siis, kui seda tehakse veebi teel, kinnitavad politsei eksperdid.
“Kuritegu on kuritegu ka internetis. Kui tekib kahtlus, et koged kübervägivalda, siis tasub sellest teada anda usaldusväärsele inimesele või võtta ühendust veebipolitseinikuga. Me kontrollime selliste juhtumite asjaolusid, ka siis, kui sellele ei järgne kohe süüteomenetlust,” selgitas Jana Frolova-Alferjev.
Ta lisas, et kahtluse korral tasub ära vahetada ka kõik partneriga jagatud paroolid ning koguda asitõendeid.
Veebipolitseitöö koordinaatori sõnul on tihtipeale kübervägivalla all kannatanu esimene reaktsioon vestlus vägivalda kasutanud inimesega ära kustutada. Tegelikult on see uurijatele väga väärtuslik asitõend ning see tuleks võimalusel alles hoida.
“Kui vestlus või postitus on mingil põhjusel ära kustutatud, tulevad kasuks ka kuvatõmmised. Talletada tuleks ka lingid konkreetsele postitustele ja kontodele ning üles kirjutada kasutajad, kes sõnumeid saatsid,” selgitas Andero Sepp tõendite kogumise olulisust.
Ta lisas, et kui ahistamine on kestnud juba pikemat aega, siis aitab ka see, kui panna kirja, millal ja kuidas need juhtumid toimuvad. Lisaks tasub iga episoodi juures välja tuua selle mõju igapäevasele elule ning kirjeldada enda tegevust.
“Näiteks ära märkida, et blokeerisid kasutaja või otsustasid talle mitte vastata,” ütles Sepp.
Paraku ei ole Eesti seadusandluses kübervägivald eraldi liigina välja toodud, kuid veebis toime pandud teod on siiski karistatavad, kui need liigituvad mõne teise paragrahvi alla.
“Näiteks ahistava jälitamise või ähvardamise korral on võimalik inimest karistada rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega. Identiteedivarguste puhul võib teo toimepanijale määrata kuni kolmeaastase vangistuse või rahalise karistuse,” selgitas veebipolitseitöö koordinaator.
Kui kannatanute mainet on kahjustatud, siis saab esitada ka tsiviilnõude.
Tuge ja abi saad siit:
• Ohvriabi kriisitelefon 116 006 (24/7) või palunabi.ee.
• Lasteabi telefon 116 111 (24/7) või lasteabi.ee.
• Vägivallast loobumise toetamine 660 6077 (tööpäeviti 10.00–16.00) või vlt@sotsiaalkindlustusamet.ee.
• Ohuolukorras võta lähisuhtevägivallast teatamiseks ühendust hädaabinumbril 112.
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
