Ühel külmal talvel tundis väike poiss, et temast sai väike mees. Selline väikemees, kes üle lageda või külateed pidi eemal asuva kuivati nurga taha nurmkanade jaoks söögilisa käis viimas.

Ümber nurga käimine sai igapäevaseks toiminguks, mis talvega kaasas käis. Lindude rõõm toidust pakkus head meelt ka poisikesele. Nii juhtus ka ühel pisut hilja peale jäänud käigul.

Ma passisin veidi nurga taga, et näha, kuidas nurmkanade salk einet võtma tõttab. Teisel pool suurt hoonet oli üleval ventilatsioonišaht, kust vupsas välja kodukakk ja jäi katusele valvet pidama.

Korraga lendas kakk üle katuseharja ja maandus söödaplatsil murdmaks nurmkana. Teised linnud kadusid ruttu, söögiplatsile jäi vaid kaval kakk oma õhtuse saagiga jäi.

Eks kakk kuulis lindude häälitsusi ja see ta päevasest peidupaigast välja tõigi. Õnn ja rõõm ning suured ja väiksed draamad käivad talvekülmade juurde. Mina olin järsku väikseks meheks saanud, kes ühe talvedraama võrra targemaks sai ja enam nii sinisilmne väike poisike enam ei olnud. Arusaaja noore mehena tundsin kurbust ja rõõmu, mõlemat, mida üks hämarikueelne talveõhtu pakkus.

Neeruti, 1985.

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks! 

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta