Viimaste kümnendite kiirete kliimamuutuste tulemusena on oluliselt muutunud mitmete arktilistel aladel pesitsevate lindude elu, eelkõige nende pesitsusedukus. Kliimamuutuste suurimaid mõjusid näeme arktilistel aladel – aga ka Eestis –, kus lume ja jää sulades on kevad üha varasem. Kuna Arktikas on pesitsemiseks sobilik aeg lühike, sealsetel lindudel suure ajalise surve tõttu vigade parandamiseks aega ei ole – pesitsust tuleb alustada hetkel, mis tagab parimad tingimused järglaste kasvuks ehk suurima toidukülluse perioodil.

Mitmed hanelised, kes talvitavad lõunapoolsetel aladel ja pesitsevad Arktikas, ei suuda kevade edenemisega sammu pidada – nad naasevad pesitsusaladele liiga hilja, mistõttu on poegade koorudes toidurohke periood möödas. Kuid on ka linde, kes veedavad Arktikas kogu aasta ning peaks seetõttu soojenevates oludes kevadel varem pesitsema hakkama.

71. laiuskraadil Alaska rannikul Cooperi saarel pesitsevad krüüslid (Cepphus grylle mandtii), kelle pesitsemist on ornitoloogid jälginud 1976. aastast. Talvitama lendavad sealsed krüüslid lõunapoole, kuid veedavad elu siiski Arktilistes vetes. Krüüslid pesitsevad maapinnas olevates tehisurgudes, kuid urge ei saa krüüslid asustada ega pesitsema asuda enne lume ja jää sulamist. Tänaseks on saarel krüüslite pesitsemise algus ehk esimese muna munemise aeg nihkunud 7,8 päeva varasemaks kui 42 aasta eest; lume sulamine on sel perioodil nihkunud aga 9,2 päeva varasemaks ning saare keskmine õhutemperatuur on tõusnud üle kahe kraadi.

Krüüslid on pikaealised linnud (vanimad saarel pesitsejad on olnud ka 29-aastased), seepärast oli teadlastel võimalik uurida, kas pesitsuse alguse varasemaks nihkumine on tingitud isendi enda võimest muuta pesitsuse algust vastavalt oludele või on asurkonnas kasvanud pesitsust varem alustavate isendite hulk, kes pesitsuse algust ei muuda, kuid kelle geenid edukamalt levivad.

Krüüslite sugupuid analüüsides selgus, et munemise algust pärilikkus oluliselt ei mõjuta ehk tegu ei ole evolutsioonilise muutusega. Küll aga sõltub pesitsuse algus lume sulamise ajast ning emaslinnu kogemusest – kõik emased alustasid pesitsust vastavalt lume sulamisele, kuid vanemad ehk suurema kogemusega emased alustasid noortest emaslindudest munemisega varem. Kogenud vanalindudel lennuvõimestus ka rohkem järglasi ning selliste vanalindude ellujäämus oli ka suurem kui hiljem pesitsust alustanuil. Andmed näitavad ka, et viimase 27 aasta jooksul on pesitsevate emaslindude keskmine vanus 1,6 aasta võrra kasvanud.

Kokkuvõttes on Cooperi saare krüüslite pesitsusedukus siiski langenud – see on suuresti tingitud jää intensiivse sulamisega kaasnevast toidubaasi vähenemisest; suurenenud on ka kisklus. Tänaseks on saarel krüüslite arvukus kahanenud kunagiselt 220 pesitsuspaarilt 75-ni.

Tulemused kinnitavad, et krüüslite kohanemine kliimamuutustega sõltub suuresti isendi võimest sigimiskäitumist vastavalt oludele muuta, kuid selgusetu on, kui suures ulatuses on linnud võimelised kohanema – kas nad suudavad keskkonnamuutustega sammu pidada või mitte. Arktikas pesitsejail võib see olla keerulisem kui parasvöötme lindudel, sest pesitsuseks sobilik periood on Arktikas oluliselt lühem.

Sauve D, Divoky G, Friesen VL (2019). Phenotypic plasticity or evolutionary change? An examination of the phenological response of an arctic seabird to climate change. Functional Ecology 33: 2180– 2190. https://doi.org/10.1111/1365-2435.13406


Lugu on pärit Linnuvaatleja teadusuudisteportaalist, mida toimetab Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloogia teadur Marko Mägi.