16. juunil avaldas riigikogu liige Toomas Uibo Facebookis postituse, milles ta vastandas puurikanade pidamise ja puuetega inimeste teenused.

Uibo kirjutas, et on viimaste kuude jooksul saanud iga päev kümneid kirju, milles kodanikud nõuavad, et riik keelustaks seadusega puurikanade pidamise 10-aastase üleminekuperioodi jooksul. Puurikanade teemal vastamise asemel viskas riigikogu liige kaastundele rõhudes õhku hoopis küsimuse, miks talle puuetega inimeste ja erihoolekande teemal nii palju lobikirju ei tule. 

Selline tähelepanu kõrvale juhtimine ajab inimesed segadusse. Kuigi poliitik kirjutab, et loomade heaolu on oluline, võib lugeja hinge pugeda süütunne, et puuetega inimesed on ju ikka tähtsamad kui puuris elavad kanad. Süütunne tekib, sest selline vastandamine on kaval demagoogiavõte, mille abil viiakse jutt teisele probleemile, et algsest teemast kõrvale põigata ja seda pisemana näidata. Demagoogiavõte on tuntud nime all whataboutism. 

Üks mure ei tühista teist

Tegelikult ei pea ühe olulise teema huvikaitse toimuma teise olulise teema arvelt. Kui inimesed nõuavad loomadele paremaid elutingimusi, ei tähenda see, et puuetega inimestest ei hoolita. Ja kui seistakse puuetega inimeste vajaduste eest, ei tähenda see, et loomadest ei hoolita. Need teemad ei võistle omavahel.

Riigikogu liikme töö ei ole õpetada inimestele, kellest nad tohivad hoolida. Tema tähtsamad ülesanded on välja töötada seadusi, võtta vastu otsuseid, teha parlamentaarset kontrolli ja arendada välissuhtlust. Ka Toomas Uibo tööst ja otsustest sõltub see, kuidas saavad hakkama väga suure abivajadusega inimesed.

Kivi poliitikute kapsaaias

Erihoolekanne on aastaid olnud alarahastatud, tuhanded inimesed ootavad seadusega ette nähtud teenuseid ja isegi riigikohus on selgitanud, et abivajajat ei tohi panna lõputusse ootejärjekorda. Vägisi tekib küsimus, miks on poliitikud sellisel olukorral lasknud püsida.

Ebaaus on lükata vastutus kodanike õlgadele, justkui oleks probleem selles, et inimesed ei hooli ega kirjuta piisavalt sageli lobikirju. Tegelikult tuleb küsida, mida poliitikud ise on teinud või tegemata jätnud.

Siin ilmneb veel üks paradoks. Kui vaadata puuetega inimeste huvikaitset laiemalt, siis ei ole see sama intensiivne ega organiseeritud kui loomakaitse kampaaniad. Põhjus on lihtne: ühinguid, mille aktiivsemat survet poliitik ootab, veavad sageli puuetega inimesed ise või nende lähedased. Teisisõnu kaitsevad puuetega inimeste huve enamasti needsamad inimesed, kes peavad iga päev toime tulema puudest tingitud raskustega. Teenuseosutajad seisavad eelkõige oma valdkonna toimimise eest.

Toomas Uibo uurib postituses, miks suudame ühiskonnana mobiliseeruda ühe probleemi ümber nii võimsalt, kuid teise, samuti väga valusa probleemi puhul jääb avalik surve märksa tagasihoidlikumaks. See mõjub küüniliselt. Sisuliselt küsib poliitik, miks needsamad puuetega inimesed, kelle muredele ta viitab, ei tegele tema survestamisega.

Demagoogia ei lahenda probleeme

Kodanike aktiivsus ei ole probleem. Probleem tekib siis, kui poliitik toob arutellu mõne tundliku teema, et juhtida tähelepanu kõrvale teemalt, millega ta ei soovi tegeleda. Selline vastandamine ei ole aus ei loomakaitsjate ega puuetega inimeste suhtes. 

Whataboutism ei lahenda kumbagi probleemi. See ei paranda puurikanade elutingimusi ega too puuetega inimestele vajalikke teenuseid. See ainult paneb kaks olulist teemat omavahel võistlema ja hajutab poliitilist vastutust.

Nii puurikanade elutingimused kui ka puuetega inimeste teenused väärivad tähelepanu. Kriitikat väärib see, kui puuetega inimeste muret kasutatakse poliitilise demagoogia vahendina. 

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta