Me oleme harjunud, et Tallinna mägesid ja Tartu Annelinna kutsutakse magalateks. Minu meelest on magala pigem halva alatooniga sõna, mida kasutatakse suhtumise näitamiseks. Piirkonna kohta, mida hinnatakse ja mille arengust hoolitakse, naljalt magala ei öelda.

Mina eelistan linnaosasid magalateks mitte kutsuda. Kuigi ma ei ole eriline paneel- või tornmajade austaja,  tean paljusid, kes on. Las nad olla!

Magala öeldakse sageli siis, kui tahetakse inimesi panna tundma, et nende elukoht pole midagi väärt. Nii tekitatakse ebakindlust või tahetakse survestada kallimat elukohta soetama.

Minu meelest on teise inimese kodu magalaks kutsumine väga inetu, sest kodu on palju enamat kui koht magamiseks. Ka enda eluase väärib ilusamat sõna. Ütleme parem kodu:  minu kodu, tema kodu, kodumaja.

Kui me tahame, et inimesed ja elukeskkond oleksid paremini hoitud, tärkaks kogukonnatunne, siis tuleks muuta suhtumist kodudesse. Kodu on austust väärt koht ka siis, kui see asub väsinud ilmega paneelmajas. Kodu ümbruses märgatakse lilli, puid, linnupesa, põõsa all jooksvat siili. Magalas elamise pärast häbi tundev inimene ei hooli ümbrusest ega oska otsida kogukonnatunnet.

Ärme häbimärgista kodusid! Mustamäe, Lasnamäe, Haabersti, Annelinn on eelkõige kodulad, kui väga tahta la-lõpulist sõna. Need on suured kodumajad, mille aknad näitavad valgust paljudesse kodudesse. Ütleme parem kodud või kodulad, mitte magalad.

Katrin Jõgisaar: "Kortermaja on kodu, mitte magala."