Bioneeri toimetaja Katrin Jõgisaar kirjutab asjade tähendusest meie elus.

Kes me oleme? Millise mulje me endast jätame? Asjad, mida me kasutame on muutunud osaks meie identiteedist.

Tänapäevased trendid näevad ette, et uuendustele avatud meele ja avara silmaringi kohta saadetakse kaaslastele sõnumeid sõnade asemel asjadega. Muutub suhtumine, muutuvad ka meid ümbritsevad asjad.

Me määratleme ennast läbi riiete, läbi telefonide, läbi arvutite, läbi kodusisustuse, isegi läbi automudelite. Asjade ajalugu ja tulevik on peegeldus inimkonna üldisest arengust. Mida kiirem areng on, seda kiiremini vahelduvad asjad. Tasub meenutada, et kiirustamine ei ole alati parim lahendus.

Veel mõned sajandid tagasi oli kombeks eelistada kestvuskaupu. Kui meister tegi näiteks tööriista, siis see kestis sageli isalt pojale. Teadmised ja asjad anti edasi uuele põlvkonnale.  Raamatut, mida luges ema, luges ka tütar. Asjadega käis kaasas lugu, kes selle valmistas ja kes oli seda kasutanud. Inimene määratles ennast osana suurest eluringist. Asjad andsid elule lisaväärtust.

Tänapäeval ei pärandata kaamerat lastele. Isegi arvuti ostetakse nooremale põlvkonnale pigem uus. Asjade elutsükkel on lühike, nende väärtus samuti. Me ei tea, kes on arvuti või nutikella loonud meister. Me ei tea ka masina õiget päritolu. „MADE IN CHINA“ või "MADE IN TAIWAN" ei ütle tegelikult suurt midagi. Neis riikides elab miljoneid inimesi. Esemel pole legendi, pole juuri. Hiljemalt kahe aasta pärast ostame uue vidina.

Mida see vidinaralli meie kohta ütleb? Ütleb seda, et me oleme kaotanud sideme iseendaga. Me elame asjade nimel, mitte lihtsalt ei kasuta asju.

Me oleme unustanud tõsiasja, et reklaamitööstuse ülesanne on meid mõjutada. Tegelikult on meie elul  väärtus ka ilma vidinateta.

Elu on palju nauditavam, kui määratleda ennast läbi mõtete, tegude ja sõnade. Andkem asjadele võimalus kesta nii kaua, kuni nad kestavad. Me ei ole kohustatud osturallis osalema!

Jaga: