Postimehes 1. juulil ilmunud arvamusloos „AIVAR USK ⟩ «Kliimakriisi» müütide vastu võitlemisel võib faktidest väheks jääda“ kirjutab elektroonikainsener Aivar Usk, et kliimakriis on müüt ning kliimateadus on politiseeritud. Selline väide võib esmapilgul tunduda julge ja süsteemikriitiline, kuid sisuliselt toetub see valikulisele allikakasutusele, poolikutele tõdedele ja teadusliku konteksti väljajätmisele. 

Põhjendame, miks mitmed Aivar Uski arvamusloos esitatud väited ei ole teadusliku ja faktipõhise arusaamaga kooskõlas või jätavad olulise osa pildist välja. 

Rekordid ei määra kliimat, määravad on pikaajalised trendid

Kõigepealt tuleb eristada kahte asja: kliimamuutus kui teaduslikult mõõdetav protsess ja sõna „kriis“ kui ühiskondlik hinnang selle mõju tõsidusele. Ei ole korrektne väita, et kliimateadlased peavad kliimakriisi ebatõenäoliseks või kardetust leebemaks. Tõsi, ÜRO valitsuste vaheline kliimamuutuste paneel (IPCC) ei kasuta oma raportites sageli sõna „kriis“, kuid see ei tähenda, et olukord oleks vähetähtis. Vastupidi, IPCC viimane (kuues) hindamisaruanne ütleb ühemõtteliselt, et kliimasüsteemi soojenemine on inimtekkeline ning selle mõjud on juba praegu laialdased ja mõõdetavad. Raport toob tugeva teadusliku kindlusega esile ka tugevate sademete sagenemise, põudade süvenemise ning tuleohtlike ilmastikutingimuste kasvu mitmetes maailma piirkondades.

On eksitav väita, et ilmateenistuse mõõtejaamad ei näi olevat registreerinud viimaste globaalselt «mõõtmiste ajaloo kõige soojemate» hulka kuuluvateks kuulutatud aastate jooksul ühtegi uut soojarekordit, millest enamik jääb eelmisse ning osa üle-eelmissegi sajandisse (1882). 

Kliimamuutuste puudumise argumendina ei saa kasutada üksikute temperatuuri­rekordite püsimist või puudumist. Kliimat ei hinnata rekordite kaudu, vaid pikaajaliste trendide alusel. Just pikaajalised trendid võimaldavad eristada ilmastiku loomulikku muutlikkust kliimamuutusest. Keskendudes rekorditele, on selge, et absoluutsed temperatuurimaksimumid on registreeritud suvekuudel. Siiski ei ilmesta suvised kõrged temperatuurid kliimamuutusi täielikult ning jätab käsitlemata muutused jahedamatel kuudel. Väita, et sel sajandil ja ka käesoleval kevadel puudusid rekordid, on lihtsalt vale.

Kliimamuutuse jäljed Eestis

Eestis on viimaste kümnendite jooksul tõusnud aasta keskmine õhutemperatuur, sagenenud kuumalained, vähenenud külmalainete, külmapäevade ja lumikattega päevade arv, muutunud sademete hooajaline jaotus ning sagenenud mitmed äärmuslikud nähtused, sealhulgas intensiivsed valingvihmad ja soojad talveperioodid [5]. Need muutused on hästi dokumenteeritud nii Eesti seirejaamade mõõtmisandmetes kui ka rahvusvahelistes andmestikes.

Kuumakuppel ei välista kliimamuutust, vaid see võimendab seda

On eksitav väita, et kuumalaineid ei põhjusta kliimamuutus vaid üksnes kuumakuppel. Kuumakuppel on erakordselt soe õhumass keskmistel laiuskraadidel soojal aastaajal, mis on seotud ulatusliku kõrgrõhkkonnaga atmosfääri ülemistes kihtides. See tekib kui püsiv kõrgrõhkkond põhjustab laskuvat õhuvoolu, mis surub õhu kokku ja soojendab seda, aidates kuumusel maapinna lähedal koguneda ja püsida [8]. Kuumakuppel kui nähtus tõepoolest ei iseloomusta kliimamuutust. Kuid soojenevas kliimas toimuvad need mehhanismid kõrgemal temperatuuri ­foonil, mis tähendab, et kuumalained muutuvad sagedasemaks, intensiivsemaks, kestavad kauem ning nende esinemise tõenäosus suureneb veelgi. 

Teadusallikate tõlgendamine ja kliimamõjude ulatus

Aivar Usk viitab IPCC AR6 tabelile 12.12 väitega, et nii kaasajal kui ka aastaks 2100 on peamistest inimtekkelistest kliimamõjudest ilmsed ainult keskmiste ja äärmuslike temperatuuride mõningane tõus koos jääkatte vähenemisega ning samas ei sageneks ega intensiivistuks enamik ülejäänud mõjudest, nagu üleujutused, põuad, „tuleilm”, tormid ja tsüklonid ka aastaks 2100 isegi kasvuhoonegaaside äärmusliku heitestsenaariumi tingimustes. Tabelit 12.12 raportis ei eksisteeri ja lähim sarnane numbrikombinatsioon esineb kui IPCC AR6 joonis 12.12, mis ei käsitle äärmuslike ilmastikunähtuste muutusi, vaid kliimateenuste tüüpe ning ei toeta kuidagi väidet, et üleujutused, põuad, „tuleilm” või tormid kliimamuutuse mõjul ei sagene ega tugevne. Seevastu ütleb sama raport, et tugevad sademed on juba sagenenud, põuad on mitmes piirkonnas süvenenud ning tuleohtlikud ilmastikutingimused on kasvanud. 

Ka Kaufman jt (2020a) [26] uuringu tulemusi on Uski arvamusloos käsitletud meelevaldselt. Uuring ei lükka ümber tänapäevase soojenemise erakordsust, vaid vastupidi – järeldab, et viimaste kümnendite globaalne soojenemine toimub vähemalt viimase 12 000 aasta kontekstis erakordselt kiiresti ja ulatuslikult. Holotseeni varasemad soojemad perioodid olid seotud looduslike orbiidimuutustega ning ei ole võrreldavad tänase kiire inimtekkelise soojenemisega. Uuring kinnitab Holotseeni varasemaid looduslikult soojemaid perioode, kuid näitab samal ajal, et tänapäevane kiire soojenemine katkestab tuhandeid aastaid kestnud jahtumistrendi. 

Kokkuvõtteks

Kliimateadus ei põhine üksikutel uuringutel või üksikute teadlaste arvamustel, vaid väga suurel hulgal pikaajalistel mõõtmistel, mudelitel ja sõltumatutel analüüsidel. Eesti kliimaandmed on osa ülemaailmsest andmestikust ning need kinnitavad kliimamuutuste ühesuunalist kulgu soojenemise suunas. Seetõttu peab ka avalik arutelu tuginema faktidele, mitte valikuliselt tõlgendatud üksiknäidetele.

Teaduslik arusaam muutub ajas täpsemaks, kuid viimaste aastakümnete peamine järeldus on püsinud järjepidev: Maa kliima soojeneb ning inimese tegevus on selle peamine põhjus. Kui teaduslikke allikaid kasutatakse valikuliselt või kontekstist väljarebitult, ei aita see ühiskondlikule arutelule kaasa, vaid tekitab asjatut segadust teemal, mille mõju ulatub kaugele tulevikku. 

Keskkonnaagentuuri ülesanne ei ole otsustada kliimapoliitika üle, vaid anda inimestele ja otsustajatele usaldusväärsed mõõtmisandmed ning teaduspõhine teadmine selle kohta, kuidas Eesti kliima muutub. 

Viis fakti, mida kliimamuutuste kohta tasub teada

1. Kliimat hinnatakse aastakümnete, mitte üksikute ilmasündmuste järgi. 

2. Eesti mõõtmised näitavad, et meie kliima on soojenenud. 

3. Euroopa soojeneb umbes kaks korda kiiremini kui maailma keskmiselt. 

4. Kliimamuutus mõjutab lisaks loodusele ka inimeste tervist, majandust ja taristut. 

5. Arvamused võivad erineda, kuid mõõtmisandmed on kontrollitavad ja teaduspõhised.

Pikaajaliste mõõtmiste põhjal on Eesti kliima muutunud – kevad saabub keskmisest varem, talved on pehmemad, tugevad vihmasajud on sagenenud ning muutuvad tingimused, millega peavad kohanema inimesed, põllumajandus, metsandus, taristu ja kogu ühiskond. 

Lugu on originaalkujul avaldatud Keskkonnaagentuuri koduleheküljel.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta