Peale Jaanimäed kolisime Väljapäe talusse. See asus teisel pool metsa, otse maantee ääres. Maja on külavahetee ja suure viljapõllu vahel. Teised hooned jäid juba kaugemale üle sõidutee. Maanteepoolse aia ääres kasvasid suured puud ja kõrged sirelid. Ega õues tehtavast suurt midagi tänavale ära ei paistnud.

Hoopis teine lugu oli aga maja lõunapoolse küljega. See oli piiratud ainult aiaga, selle taga asus meie kartulimaa ja edasi raudtee poole oli kolhoosi viljapõld. Lugu, millest siin juttu on, juhtus meie maakodus ühe suve viimastel ilusatel päevadel, mil kolhoos hakkas otra lõikama.

Tüdrukud olid jälle maal vanaema juures. Hiljuti olid toimunud Moskva olümpiamängud. Raadios kellati juba uutest mängudest ja telekas lasti kordusena ikka üpris tihti videosid nendest suurtest saavutustest, mis seal oli korda saadetud. Nii otsustasid meie piigad ka oma kodused olümpiamängud maha pidada.

Omavahel läks neil asi natuke igavaks kätte ja siis hakati vanaema ehk Mamma osalemist kauplema. Eks seal kasutati ära kogu lapselik veenmisoskus. Igatahes õnnestus lõpuks vanaema ära rääkida. Lepiti kokku, et külalisvõistleja teeb kaasa ainult ümber­ maja jooksmise maratonis.

Tüdrukud, kui ehtsad maratonijooksjad ja tublid sportlased, olid oma trikood selga pannud ja naersid Mamma välja, kui see ilmus starti kodukleidis. Mis imenippi neiukesed kasutasid, ma ei tea, aga nad said meie ontliku Mamma häda sunnil pesuväel startima, sest tema garderoobis puudus igasugune ujumisriietus, trikoost rääkimata.

Pandi siis reeglid paika ja anti start. Mitme ringi peale kokkulepe oli, ma ei mäleta enam. Kõik toimis suurepäraselt ja isegi meie koer Muki osales üpris edukalt jooksus.

Kogu tähelepanu oli keskendatud jooksmisele. Kuid korraga olid kombainid endid ritta võtmas maja taga põllul. Küla vahelt kimasid mööda teed meie poole viljaveoautod, tolmusaba taga.

Edasist saab kommenteerida ainult nii: “Publiku segamise tõttu ja liigse tähelepanu vältimiseks katkestas külalisvõistleja maratoni lahkudes staadionilt. Esikoht läks jagamisele tüdrukute ja koera vahel.”

Tegelikult olevat Mamma kombaine nähes teinud ainult ühe “oih” ja kadunud kleit näpus tuppa. Tema roosa võistluspesu polevat nii laiale publikule vaatamiseks, oli ta hiljem tüdrukutele öelnud. Sellega oli meie kodune olümpia otsa saanud.

Vaevalt kombainijuhid üldse nägid, mis õues toimus. Neil oli kindlasti oma tööga piisavalt palju tegemist. Aga Mamma põdes pesuväel jooksmist veel suve lõpuni ja oli hädaldanud, et mis nüüd temast küll mõeldakse. Nii toimusid meil kodused olümpiamängud. Mina sain teada sellest alles järgmisel päeval, läbi tüdrukute jutu, kui olin töölt koju jõudnud.

Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta