See lugu juhtus selle aasta septembris. Õues olid juba sellised ilmad, et tuli pliita alla tuld teha. Enam kütmata läbi ei saanud. Läksin siis puukuurist puid tooma ja poole sületäie pealt tundus mulle, et keegi liigutab puuriidas halgude vahel.

Kiikasin sinna ja nägin ainult karvast tuusti. Viskasin oma puud maha ning tormasin tuppa fotokat tooma. Ise tellisin vaikselt, et oota kuni tagasi olen. Mul vedas, ronisin mahavisatud puuhalgude otsa, et esimene pilt ära teha ja veenduda selle karvatuusti kohalolekus.

tõmmu- ehk habelendlane

Virna ülemine serv oli minu silmadest veidi kõrgemal ja sinna nägin ma ainult kikivarvul olles. Elukas oli minu poole näo keeranud ja nii jõllitasime tükk aega tõtt. Tundsin ta muidugi kohe ära.

See oli nahkhiir. Võtsin halu, millel ta istus ja viisin selle õue. Seal oli rohkem valgust ja lootsin seal temast pilte teha. Tegelane püüdis mind hirmutada sellega, et ajas lõuad laiali ja näitas mulle oma muljetavaldavaid kihvasid.

tõmmu- ehk habelendlane

Käitusin nagu ehtne püstolreporter ega kartnud seda etendust. Klõpsisin nahkhiirest pilte teha igast küljest ja poosist. Vahepeal kontrollisin ikka, et pildid oleks korralikud. Vaevalt mul nii-pea sellist juhust enam tuleb. Nahkhiir oli puuhalgude vahel ukerdamisest saepuru täis, aga muidu nii armas ja nunnu.

Tegi isegi sihukest imelikku krigisevat häält nagu vastsündinud kassipojad teevad. Mul tuli selle mõtte peale kohe vastupandamatu isu teda paitada. Käsi juba tõusis, aga siis tuli mõistus koju.

tõmmu- ehk habelendlane

Kuhu ma ikka ronin ega see mingi kaisuloom ole. See siin on ju kõige ehtsam metsloom ja neid pole tark puudutada. See üritus oleks mulle kehvasti lõppenud. Ka nahkhiir tajus samal hetkel mingit suurenenud ohtu minus ja lendas kuuri seinale.

Viisin fotoka tuppa ja kui tagasi puude järgi tulin, polnud nahkhiirt enam kuuri seinal näha. Ju ta oli endale parema paiga leidnud.
Õhtul panin oma nahkhiire pildid arvutisse ja üritasin teada saada, mis liiki isendi olin pildile saanud.

Üritus osutus raskemaks, kui arvasin. Pidasin teda põhjanahkhiireks (Eptesicus nilssoni). Hiljem konsulteerisin Facebooki Nahkhiiresõprade rühmas targematega ja sain teada, et minu pildil on ikka tõmmu- ehk habelendlane (Myotis mystacines). Mind lohutati seal viisakalt, et need liigid ongi väga sarnased ja vahet tehakse kõrvade lähemal vaatlusel.


tõmmu- ehk habelendlane

Paari päeva pärast tuli mu tädipoeg jutuga, et tal oli öösel nahkhiir lahtisest aknast sisse lennanud ja voodisse maandunud. Ta oli paanikas, et kas nad tõesti siis verd imevad nagu vampiirid.

Tema rahustamiseks lugesin ja otsisin interneti avarustest veel lisa juurde. Sain siis teada, et kõik meil elavad nahkhiired on putuktoidulised ja võivad hammustada ainult enesekaitseks. Ise omal algatusel ei ründa nad kohe kindlasti inimesi ega loomi. Meie nahkhiired ei ole vampiirid. See on müüt.

tõmmu- ehk habelendlane

 


Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!