Jahedavõitu kevad hiilis vana maja ümber ja tegi mind rohkem tubaseks. Vahel piilusin jahedat kevadet aknast ja ootasin veel saabumata kurepaari pesale.

Jahedas kevades tegin oma silmad lahti toas tagakambris kirjutuslaua taga. Seal oli minu kirjakevad peidus.

Ja vahel õhtueeli kiskus välja uudistama, et millal siis kurepaar kohale jõudnud ka on.

Aprillilaupäevas olin jälle tubane ja kui nina välja uksest pistsin, maanduski kurepaar just esimest korda pesale posti otsa. Sekundipealt õigel ajal pistsin oma nina välja. Ju siis ma polnudki seal majaga mängimas nii üksinda, vaid keegi suur ja nähtamatu oli minuga koos.

Usklikuks ma muidugi ei hakanud, aga kohtumine saabuva kurepaariga oligi see, mis üksinduse varju viis ja mind toalapsest jälle õuelapseks tegi.

Kauksi, 1997.


Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!