Hämaruse saabudes sättisid kolm Neeruti mägedes elavat meest end Hundisoo rappa minema. Nendeks olid metsnik, metsavaht ja puuraidur. Püssi polnud ühelgi neist õlal. Fotoaparaati või binoklit ka mitte kellelgi.

Ilmselt mindi siiski midagi otsima. Ehk lõpuks leitigi.

See kolmas mees, raietööline läks kõige ees. Nagu linnumehele kohane, vaatas ta rohkem taevapiiri poole ja astus maas lebavast põdrasarvest lihtsalt üle. Metsavaht, kes oli elu jooksul suure hunniku põdrasarvi koju toonud, pidas end kõvaks sarveotsijaks kuid ometi komistas ta vaid korraks sarve otsa, kuid too jäi ikka nägemata ja üles võtmata.

Kolmandana sammunud metsnik märkas lõpuks sarve maas ja võttis leiu ülessegi. Kolm meest olid leitud sarvelooga väga rahul. Hämaruse saabudes jõudsin minagi peale nelja ja poole aastast vaheaega Kuresöödile.

See oli paik, kus ma oleksin õigupoolest pidanud ka need vahepealsed aastad kõik oma vabad hetked veetma. Ometi olin mitmed aastad hoopis Setumaal. Lõpuks tõi sealne suur vaikus mind jälle lähedaste mägede maastike lähedusse tagasi.

Kolme mehe räägitud sarve lugu tähendas lugude maailma tagasitulekut. See minu poolt räägitud lugu näitas, et ilmarändur oli teinud õieti, et tagasi koju naases. Ühe elutarkuse leidmise õhtu venis pikaks. Alles südaöösel suusatasin Kuresöödi köögi pliidisoojast kodu poole.

Kuresöödi, talv, 1992.


Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!