Meil on paar viimast aastat käinud suured ehitustööd raudteel. Endise raudteelasena olen olnud suisa kimbatuses. Kunagi ei oska öelda, kumba teed pidi need rongid parajasti liiguvad ja millise perrooni ääres peatuvad. Kui vahest on vaja rongiga sõita, lähen peatusesse ikka veidi varem ja püüan vaadata millise platvormi juurde rahvas koguneb enne rongi tulekut. Vähemalt valgusfoore oskan ise vaadata ja selle järgi oletan kummale teele on ronge oodata.

Nüüd aga jõuti ehitusega nii kaugele, et Tallinnast Tapani said sõitma uued rongid. Tuli ka uus sõiduplaan. Olin esialgu lausa vasika vaimustuses, et lõpuks on meil nii tihe rongiliiklus ja saab paremini nii Tapal kui ka pealinnas käia. Rongid hakkasid lõpuks ometi õigeid teid pidi sõitma. Ikka Tapa poole sõitev rong alevipoolsemalt teelt ja Tallinna poole minev jaama poolsemalt teelt.

Rõõmustasin, et see teadmatuse aeg on nüüd lõpuks läbi saanud. Siis hakati meile aga peatusesse ehitama uusi puidust platvorme. Mõtlesin, et milleks need veel. Mingit teadet ma selle kohta kuskilt ei leidnud.

Ei olnud nii valla lehel ega ka Elroni enda lehel mingeid selgitusi. Vähemalt ma ei osanud neid leida siis. Arvasin, et ju on nende kasutusele võtuga veel aega ja pole vaja muretseda.

Mul oli vaja 3. veebruaril Tallinna sõita. Läksin ikka ettenägelikult igaks juhuks kodust veidi varem välja. Viimane aeg on rongide väljumiste valik nii suur, et olen juba mitu korda olnud oma peatuses ainuke reisija ja pole olnud kelleltki küsida, kas rongid ikka õiget teed pidi sõidavad. Jaama juurde jõudes avastasin aga, et ülekäik ja vanad platvormid olid aiaga piiratud ja lindid ees. Taipasin siis, et tuleb uue puidust platvormi peale minna.

Meie pool otsas treppi polnud. Otsustasin teise otsa juurde kõndida. Platvormi ja sõidutee vahelt oli lumi ära lükatud. Pidasin seda teeks teise platvormi otsa juurde.

Jõudsin juba natuke maad minna, kui kuulsin et keegi karjub: “Proua ja proua!” Vaatasin, kus see proua siis on.

Tuli välja, et seda hõigati mulle. Karjujaks oli töömees, kes puhastas suletud platvormi. Ta vehkis mulle käega, et ma sõiduteed pidi läheksin. Siis märkasin  ise ka, et platvormi teise otsa juures oli suur lumevall aetud ja sellepärast seal läbipääsu polnudki.

Tuli tagasi tulla ja mööda sõiduteed sinna minna. Oleks see karjuja lähemal olnud, oleksin teda tänadagi saanud. Ilma temata poleks ma lumevalli vist enne märganudki, kui enam edasi poleks pääsenud.

Olin nii oma mõtetega siis ametis. Ajas ennast ka naerma. Huvitav, kuidas inimene võib isegi oma enda väikeses alevis ära eksida. Anna talle kaks teed ette ja kohe lähebki valesti. Hea oli, et varu aega olin võtnud jaama minekuks.

Kunagi ei tea ju mis üllatus ees võib oodata ja nüüd oligi see käes. Järjekordne ootamatus rongiliiklusega.

Käisin Tallinnas ära ja kui õhtul koju jõudsin, vaatasin arvutist järgi. Siis olid teated selle muudatuse kohta juba üleval. Ju siis minu teadmatus oli minu enda viga.

Oleks pidanud enne sõitu ikka kontrollima, kas pole mingeid ümberkorraldusi jälle tehtud. Niimoodi ma siis oma alevis ära eksisingi.

Eks järgmine kord peab targem olema. Teates oli kirjas, et rongid hakkasid juba 2. veebruaril peatuma uute platvormide juures. Ja mina seiklesin järgmisel päeval ehk 3.veebruaril. Kirjutati, et vanad platvormid lammutatakse ja tehakse uued.

Muidugi olen unistanud mingist tuulekojast, kuhu saaks rongi oodates vihma, tuule ja tuisu eest varju minna. Praegustel platvormidel oligi häiriv see puudus. Katus oli küll, aga ega see ju tuult kinni ei hoia. Saab siis näha, mis imeasju meile ehitama hakatakse.

Ja selline oligi minu eksimise lugu.

Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta