Niikaua kui ma mäletan, on metskitsed mu kodu läheduses elanud. Juba aastaid, või õigemini aastakümneid on varavalges või õhtuhämaruses  kitsi, jäneseid ja rebaseid nähtud. Ja ikka tekitavad kohtumised elusa loodusega  rõõmsat elevust: vaata, rebane jooksis üle tee!

Nii on ka praegu, ainult selle vahega, et need metsaservad ja põllupealsed, mis varem loomade valduses ja  igapäevasest inimtegevusest üsna puutumata olid, on nüüd uhkeid uusasumeid täis ehitatud. Ikka tihedalt elurajoone ja mitmekorruselisi kortermaju.

Aga tundub et loomad ei lase end häirida. Varahommikusel jalutuskäigul võib ikka kitsesid kohata, rebaseemad kasvatavad oma pesakonna üles suisa küla servas; heinamaa asemele vastloodud pargis olen kohanud ringi kalpsamas jänest. Suurte ehitiste taustal tekitavad kohtumised metsloomaga pigem võõristust, mida ei kahanda ka teadmine, et Londonis pidi elama tuhandeid rebaseid.

Süüa palju, ruumi vähe

“Loomad on ära harjunud, süüa on neil seal palju, maad aga vähe,” põhjendab loodusharidusaktivist Val Rajasaar metsloomade püsimist ka aktiivse inimtegevusega piirkondades.

Söögipuudust tõesti ei ole: võsastunud teeäärsed ja söötijäänud põlluservad katavad kitsede laua. Napib aga hoopistükkis ruumi, kitsed ei mahu külg-külje kõrvale elama, suuremad-tugevamad isendid üldjuhul metsast välja ei tulegi, põllupealsetele ja majade lähedusse aetakse loomakogukonna nõrgemad isendid.

Ja kuigi metslooma hinge sisse on keeruline kiigata, siis äkki tunneb ta end põliselanikuna: mina olin siin varem, teie, kummalised autostunud uuselanikud, tõmmake end koomale!

Taudivakstiin – kellele kasulik

Rebaste arvukuse kasvule, mis ajab kanavargad lausa koduõuedele, on aga kaasa aidanud inimeste kindlakäeline sekkumine. Esiteks marutaudivaktsiini külvamine metsadesse, tänu millele üsna hiljuti nenditi: Eestis enam marutaudi praktiliselt ei esine. Teisalt on loomakaitsjate ühisrinne moepildilt maha võtnud karusnaha, mistõttu puudub jahimeestel huvi rebaseid-kährikuid küttida.

“Ükski jahimees ei tapa looma eesmärgita, seda ei luba elementaarne jahieetika, ja et nahast enam mingit tulu ei tõuse, puudub jahimeestel vajadus rebaseid jahtida,” nendib Rajasaar.

Aga et loodus tühja kohta ei salli, on marutaudi asemele tulnud kärntõbi, mis metslooma jaoks lõpeb samuti üldjuhul surmaga.

“Kärntõbi on palju piinarikkam ja aeglasem,” selgitab Rajasaar. “Kui marutaud võttis looma näuhti! maha, siis kärntõbi kestab kauem. Loom jõuab rohkem teisi nakatada, sealhulgas ka näiteks koeri.”

Juba on tulnud teateid kärntõvest nõrgestatud kährikutest, kes on luusimas inimeste koduõuel ja loodavad koera sööginõust kõhu täis saada.

Koerad kinni

Metsloomade ja lindude rohkus linnalähedastel aladel on üks põhjus, miks koerad peaksid koduaiast väljaspool joostes alati rihma otsas olema. Ja mitte ainult metsloomade kaitseks, vaid ka koera enda turvalisuse huvides.

“Ole oma koera vastu hea ja hoia ta kinni,” paneb Rajasaar koeraomanikele südamele. “Ühel koeral on imelihtne kärntõbine rebane leida ja tal tagumikust kinni haarata, pärast on aga nakatunud nii enda kui ka sõprade koerad.”  

Rajasaare sõnul on kõik muutused reeglipärased ja loodusteadlikult mõtlevale inimesele ette teada, paratamatud ja pöördumatud.

“Eks loomad saavad hakkama, inimese jaoks teevad linnaäärsed tohutud arendused kindlasti elu hullemaks,” nendib Rajasaar.