Eesti Keskkonnaühenduste Koda (EKO) saatis Põllumajandus- ja Toiduametile (PTA) järelpärimise, et jõuda selgusele, kas ja kuidas on ametil plaanis oma senist praktikat kuivendusprojektide menetlemisel parandada. Mai lõpus jõustus Tallinna halduskohtu otsus Vilumäe metsakuivenduse kohtuasjas, tühistades PTA poolt Riigimetsa Majandamise Keskusele (RMK) välja antud ehitusloa, mille menetlemisel oli keskkonnamõju puudulikult käsitletud. EKO on seisukohal, et kuivendustööde tegemine on õigustatud vaid selgelt põhjendatud juhtudel ning kuivendamise mõjudega tuleb tööde kaalumisel igakülgselt arvestada.

Keskkonnamõju hindamise algatamata jätmine ja kuivenduse mõjude puudulik arvestamine on seni olnud tavaline ka projektide puhul, mis hõlmavad kaitsealuseid loodusväärtusi või mõjutavad neid vahetu naabruse tõttu. Kuivendusprojektidele on keskkonnamõju hindamine (KMH) algatatud üldse viiel korral, viimati aastal 2010. Kuivendusvõrguga on aga kaetud neljandik Eestist, ligikaudu 1 miljon ha. Uusi kuivendusvõrke küll üldjuhul ei rajata, kuid RMK rekonstrueerib suurusjärgus 20 000-25 000 ha vanu võrke aastas, olles seega suurimaks kuivendustööde tegijaks. Kuivendamine võib mõjutada tööde teostamise alale lisaks sama suurt või isegi suuremat maa-ala, mõju ulatuslikkuse tõttu on kuivendusest mõjutatud ligemale pooled Eesti maismaa elupaikadest.

“Paraku pole Vilumäe puhul tegu erandliku juhtumiga, näiteid arvestatava keskkonnamõjuga kuivendusprojektidest, kus mõju hindamine ja sellega arvestamine jätavad soovida, leidub mitmeid. Lisaks kaitse all olevate elupaikade ja liikide heaolu ohtu seadmisele võib kuivendamisega kaasneda ka märkimisväärne kliimamõju, kui seda tehakse turbaaladel,” toob välja Jüri-Ott Salm, Eestimaa Looduse Fondi märgalade programmi juht. “Kui üldjuhul peetakse kuivendamist vajalikuks, et tõsta saagikust põllul ning juurdekasvu metsas, siis muutuva kliima oludes ja äärmuslike ilmade sagenedes tuleb hakata arvestama ka sellega, millist mõju avaldab kuivendusvõrk saagikusele ja vastupidavusele põuastel perioodidel.”

Ilma turbakaevanduse mõjudeta oli turbaaladel kuivendamise panus Eesti kasvuhoonegaaside heitesse 2020. aastal 1,3 miljonit tonni CO2 ekvivalenti aastas1. Oma kliimapoliitika raamdokumendis „Kliimapoliitika põhialused aastani 2050“ toetab Eesti riik turbaalades süsiniku säilitamist. See eesmärk vajab järgimist ka kuivendamise korraldamisel, eriti olukorras, kus metsandussektor on juba muutunud süsiniku sidujast emiteerijaks ning Euroopa Komisjon on Eestile seadmas ambitsioonikaid süsiniku sidumise eesmärke. Hinnanguliselt viiakse umbes kolmandik kuivendustöödest läbi turbaaladel; kombinatsioonis lageraiega on kliimamõju neil aladel veelgi suurem. 

Vilumäe metsakuivenduse projektiala Saue vallas piirneb suures ulatuses Orkjärve loodusalaga, mis kuulub EL-i Natura 2000 võrgustikku. RMK kavandas projektis kuivendussüsteemide ja teedevõrgu rekonstrueerimist ligemale kahesajal hektaril. Projekti mastaabi ja loodusala läheduse tõttu ei saanud välistada, et see võib avaldada ebasoodsat mõju sealsetele loodusväärtustele; negatiivse mõju esinemise võimalikkusele oli oma kirjas PTA-le viidanud ka Keskkonnaamet.  Seaduse kohaselt (KeHJS § 3 lg 1 p 2) tuleb algatada KMH, kui objektiivse teabe alusel pole ebasoodne mõju välistatud.  PTA väitis, et selline mõju puudub, kuid teaduslikult veenvaid põhjendusi väite kinnitamiseks ei esitanud ning väljastas ehitusloa KMH-d läbi viimata. Eestimaa Looduse Fond esitas kohtule ehitusloa tühistamiseks kaebuse, mille kohus ka rahuldas. 

Lühikese ülevaate kuivendamise keskkonnamõjudest leiab siit.

Tallinna Halduskohtu otsus Vilumäe kohtuasjas on leitav siit.

EKO kiri PTA peadirektorile hr Urmas Kirtsile on leitav siit.