Üks märtsilindudest on kodukakk, öine lind küll, aga mis siis.

Sügisel puu otsa tiritud pesapakk pani öölinnu seal lähedal hüüdma. Arvasin kohe, et nüüd on pesapakk endale peremehe leidnud.

Lindude rõngastamise aegu, lehekuu teises pooles, olin sügisest tuttava männi juures tagasi. Oodatud pakuüllatus ehk kakuüllatus jäi kogemata mul. Pakus oli viis kuldnokapoega ja ei öökullilõhnagi.

Rõngastasin nad ära ja ise mõtlesin, et kuhu siis õige pakuperemees jäänud on. Ju siis ei leidnud kaasat ja armastuseta uut kodu ei vajanud.

Igatahes panin selle loo kirja ja kuldnokapakk püsis männis veel kümmekond aastat ilusti üleval.


Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!