Enamasti ei alga lähisuhtevägivald rusikahoobist, vaid hiilib ligi tasapisi. Vägivaldsest suhtest väljunud Merli Kaunissaar räägib, miks on lahkumine keeruline ja kuidas saavad kõrvalseisjad päriselt toeks olla. 

Merli vägivaldne suhe algas vaimse vägivallaga, kuid muutus peagi ka füüsiliseks. Tagantjärele mõistis ta, et suhtes esines ka majanduslikku ja seksuaalset vägivalda, kuid tol ajal ei osanud ta neid selliselt märgata. 

Esimesed kahtlused, et kõik pole päris tavapärane, tekkisid juba paar kuud pärast suhte algust.

“See algas vaikselt. Lõplikult jõudis mulle kohale, et olen vägivaldses suhtes, umbes pool aastat pärast suhte algust. Sellest hoolimata ei läinud ma ära, sest ta oskas end hästi välja vabandada ja minus endas tekkis kahtlus, et äkki ma mõtlen üle. Üritasin seda kõike enda jaoks normaliseerida,” kirjeldab Merli juhtunut. 

Ta ei tea, kui kaua oleks suhe veel kestnud, kui ta poleks jõudnud hea psühholoogi juurde, kes kirjeldas ausalt elu, mis teda sellises suhtes ees ootab. Ent ka siis läks Merli veel tagasi.

“Ma arvan, et tol hetkel olid usk, armastus ja lootus veel nii tugevad,“ nentis Merli.  

Soov lahkuda peab tulema ohvrilt endalt 

Ühisel reisil märkasid ka Merli sõbrannad, kuidas naist telefoni teel manipuleeriti ja terroriseeriti. Selle peale tõmbus Merli veelgi enam endasse ning aja jooksul eemaldus ta üha rohkem ka oma perest. Miks? 

“Mul oli nii suur häbitunne. Mingil määral saad ju aru, et see kõik on vale, aga lähed ikka tagasi. Tundsin end läbikukkununa,” ütleb Merli.

Ta lisab, et üks tema hea sõbranna rääkis toona ka Merli emaga. Ema olevat vastanud, et soov lahkuda peab tulema Merli enda seest ja siis tuleb talle lihtsalt olemas olla. Ja emal oli õigus.  

Viimane piisk karikasse oli kõige jõhkram füüsilise vägivalla episood, mille järel jooksis Merli ohvriabisse. Sealt suunati ta edasi politseisse avaldust tegema. Politsei keelas igasuguse suhtluse vägivaldse partneriga, sest kontakti jätkamine oleks suurendanud riski suhtesse tagasi langeda. Lisaks sai Merli psühholoogilist tuge nii ohvriabilt, terapeudilt kui ka psühhiaatrilt. Sel hetkel tulid mängu ka lähedased.   

Kõrvalseisjad peaksid julgustama, mitte olukorda pisendama 

“Helistasin kohe pärast politseis käimist emale ning rääkisin kogu loo ära. Tegime lähedastega ühise grupivestluse, kus sain jagada oma mõtteid ja tundeid. Seal vestluses julgustati ja toetati mind. Nad olid päriselt olemas ja ei mõistnud mind hukka,” kirjeldab Merli lähedaste tuge. 

Tema sõnul ongi lähedaste puhul kõige olulisem olla lihtsalt olemas. Isegi siis, kui inimene läheb vägivaldsesse suhtesse mitu korda tagasi. 

“Kindlasti ei tohi hukka mõista ega esitada pisendavaid küsimusi. Näiteks: miks sa tagasi lähed või kas see ikka oli nii hull? Üks minu tuttav küsis isegi, kas ta ikka tuli rusikatega kallale. Aga kas löögil peaks olema mingi kategooria, et see oleks vägivald?” mõtiskleb Merli.  

Kuna ohvrid kipuvad niigi toimunut ise pisendama, ei ole vaja, et ka kõrvalseisjad seda teeksid. Pisendavad märkused ja kahtluse alla seadmine murendavad enesekindlust veelgi. “Ma usun sind” on Merli sõnul üks tugevamaid sõnumeid, mida lähedane saab öelda.  

Mõistuse hääl vägivaldsest suhtest väljumisel 

Lisaks emotsionaalsele toele peab ta oluliseks ka praktilist abi. Näiteks võiksid kõrvalseisjad võimalusel aidata ohvrit vägivaldsest keskkonnast eemale, kutsuda külla või sõita nädalavahetuseks koos ära.

“Oluline on, et inimene näeks ka teistsugust elu, kus tema närvisüsteem saab puhata,” selgitab ta.  

Mõnikord tuleks aga võtta ohver sõna otseses mõttes käe kõrvale ja minna koos politseisse.  

“Julgustan kõrvalseisjaid vajadusel ka ise avaldust tegema, eriti kui olukorraga on seotud lapsed. Siis saab öelda, et oled teinud kõik endast oleneva, et see ei lõpeks traagiliselt,” lisab Merli.

IKEA sotsiaalse algatuse „Märka vägivalda“ raames läbi viidud värske uuring näitab, et 76% inimestest pöörduks lähisuhtevägivalda märgates politsei poole, samas kui 27% otsiks abi spetsiaalselt abitelefonilt ja 20% pöörduks otse naiste tugikeskuse poole. 

Ta usub, et kõrvalseisja roll vägivaldsest suhtest lahkumisel on äärmiselt oluline, sest nii ei jää inimene oma mõtete ja tunnetega üksi.

“Väga tähtis on, et keegi oleks see mõistuse hääl kõrval, kes aitab vältida emotsiooni pealt tehtud otsuseid. Samas on kindlasti vaja ka professionaalset abi,” selgitab Merli. 

Lõplikku vabanemise tunnet tundis Merli kohtuotsuse saabudes.

“Siis said ka need, kes kahtlesid, kinnitust, et jah, see kõik päriselt juhtus ning ta sai selle eest ka karistada,” ütleb ta lõpetuseks.   

Õe pilk kõrvalt: ma ei osanud märke näha 

Merli õde Signe Õunapuu tõdeb, et Merli suhte ajal ei märganud ta ühtegi selget märki, mis oleks viidanud lähisuhtevägivallale.

„Mul ei olnud varasemat kokkupuudet lähisuhtevägivallaga. Täna oskan neid märke näha ja märgata, aga tol hetkel kindlasti mitte,“ ütleb Signe. 

Õe vägivaldsest suhtest sai ta teada ülikooli loengus, kui Merli saatis talle faili oma olukorda kirjeldava blogipostitusega ning lisas sõnumi: kui temaga peaks midagi juhtuma, siis on vähemalt kellelgi see lugu olemas.

„Kui ma seda lugesin, siis lihtsalt pisarad voolasid,“ tunnistab Signe.  

Tema reaktsioon peegeldab paljude kõrvalseisjate kogemust. Värske uuringu järgi tundis enam kui pool lähisuhtevägivalla märke märganutest muret inimese turvalisuse pärast (51%) ning 47% ei olnud kindel, kas ja kuidas sekkuda. Üle kolmandiku (37%) tundis ebamugavust ja 15% abitust, mis näitab, et sellistes olukordades on ebakindlus ja emotsionaalne kurnatus tavalised. 

Merli õde ütleb, et kui sai toimuvast teada, ei hakanud ta otseselt sekkuma, vaid püüdis olla õele olemas just siis, kui too seda vajas.

„Loomulikult oleks tahtnud kohe öelda, et põgene ära. Aga tegelikult pidi selle otsuse vastu võtma ikkagi Merli. Olemas olemine oli ainus asi, mida mina tol hetkel teha sain,“ kirjeldab ta.

Ka ei olnud võimalik kohe õele külla minna, sest nad elasid eri linnades. 

Samas keerles Signel peas hulgaliselt küsimusi, sealhulgas ennast süüdistavaid mõtteid.

„Mõtlesin palju sellele, miks ma varem midagi ei märganud. Mu sisetunne oli ju öelnud, et Merli partneri käitumine on kuidagi imelik ja ta hoiab eemale. Mõtlesin ka sellele, kes veel teab ja miks pole varem midagi ette võetud,“ räägib ta. 

Signe tunnistab, et tänu Merli kogemusele märkab ta täna lähisuhtevägivallale viitavaid ohumärke palju paremini.

„Julgeksin nüüd ka otse küsida ja vajadusel inimese abi juurde suunata. Mõnikord võib juba üks küsimus määrata inimese elus väga palju,“ lisab ta. 

Täna kannab Signe endaga kaasas ka ohvriabi kontaktandmetega kaardikesi, et vajadusel need edasi anda, kui ta märkab, et keegi võiks vajada abi.   

Tuge ja abi saad siit:

• Ohvriabi kriisitelefon 116 006 (24/7) või palunabi.ee.
• Lasteabi telefon 116 111 (24/7) või lasteabi.ee.
• Vägivallast loobumise toetamine 660 6077 (tööpäeviti 10.00–16.00) või vlt@sotsiaalkindlustusamet.ee. 
• Ohuolukorras võta lähisuhtevägivallast teatamiseks ühendust hädaabinumbril 112.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta