Saadjärve luiged kinnitasid ühe armastuse lõpusirget. Kolm üksteiseotsijat, kes me kolmekesi olime, vaatasid lähedale tulnud luikede poole ja mitte enam rohkem üksteist. Kuhu armastused kaovad, sellest võiks rääkida igaühe eluklassika.
- Marek Vahula lood
- 16. november 2022
Mulle oli see uus ja kurvavõitu tunne. Luigepaar, kes endale kevadet lõi, pisut lohutas mind ja meid.
Kolm kevadeotsijat vaikisid terve pika õhtutunni ja lõke ei toonud valgust meie silmadesse tagasi. Selle, mille märtsipäike lõi, kuid mis lehekuu õhtus videvikuks sai.
Kaduv esimene suur armastus oli minu selle kevade saatus. Ja kevadine saatus, mis tavaliselt algust alati loob, rääkis hoopis vastupidist ja ma kuulasingi saatuse sosinat, mis mind tagasi kutsus selle maailma juurde, mis armastust ei loo.
Luigeõhtu kui selline, jäigi viimaseks Merle ja Manuela juures. Kaduv maailm on vaid tagantjärele kaunis. Õhtupuna, mis veepeeglil millestki vestis, andiski märku ehk ühe märtsi loojangust, millega Märtsilaps minu sees leppima pidi. Kahe tüdruku ja naise maailm oli liiga suur, ehk suuremgi kui minu märtside maailm ja märtside maailmad.
Ju siis just seetõttu keerasingi neile selja ja lapsemõistus pani mind seda tegema.
Saadjärvel, 2000.
Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
