Öeldakse, et elus pole midagi juhuslikku ja mõned olukorrad, asjad ja inimesed tulevad meie ellu just siis, kui selleks valmis oleme. Selleks, et midagi õpetada. Just äsja sattusin filmile, mille pealkiri otsesõnu tõlkides võib kõlada: lase heategu ringlema. Filmist kooruv idee — tee kolmele inimesele head ja looda, et nemad omakorda teevad sama kolmele ning ühel hetkel jõuab see headus sinuni tagasi — on ilus ja inimlik.

Ning isegi kui kett kindlalt mingi lüli juures katkeb, muutub selles ringluses siiski miski. Räägin kogemusest.

Mäletan päeva, mil saime teate: on aeg laps kooli nimekirja panna. Mu esmane reaktsioon oli “juba!?”. Seejärel jooksis silme eest läbi kogu lapse senine elu… Sellistel hetkedel on emadel ilmselt ühteaegu hästi kurb ja hästi rõõmus tunne südames. Samas on sellise muutusehetke nimel nii palju tehtud ja samas ei tahaks seda hetke kuidagi alustada… sest maailm on külm ja julm. Seda reklaamitakse ju meile mitu korda päevas.

Lapsele tol õhtul lasteaeda järele minnes rääkisin kasvatajaga. Ja kujutage ette, see kasvataja kuulas mu naeratades ära, kallistas mind ja ütles: “Sa oled emana teinud kõik ja rohkemgi veel! Ja sinu lapse teab seda. Ära muretse! Kõik läheb ka edaspidi hästi, sest sa oled hea ema!”

Samal õhtul, enesele leitud ajal, istusin arvuti ees ja rääkisin läbi messengeri sõbrannaga. Ta kirjeldas parasjagu oma aastase pisipoja kamina-uurimise huvi. Sellel pisipojal on HEA EMA, ja ma olen seda paaril korral talle ka öelnud. Kuid see tiitel tekitab alati kohmetust — ka temas. Kas ehk seetõttu, et seda ei saa andekuse ja kooliharidusega mõõta? Pigem ehk sellepärast, et see on midagi, mida peetakse nii iseenesest mõistetavaks, et märgatakse alles selle puudumist?

Sõbranna meelest on hea ema tark, ja et kui ma arvan, et tema on tark, siis ma eksivat rängalt. Nii me muudkui rääkisime, kuni ma pakkusin, et SEE tarkus peab tulema südamest. Sest tähtis on toimida sisetunde järgi, raamatud ju sinu last ei tunne. Vestluse lõpuks saatis sõbranna mulle kolm elektroonilist kallistust ja tänusõnad. Kuulamise ja kaasamõtlemise eest. Meil mõlemal oli sel õhtul seletamatult kerge olla.

Mõni päev hiljem tuli meie koolieelik õhinaga tuppa ning hõikas, et naabripoisi isa lubas poisid jälle hokit mängima viia! Aitasin riideid otsida ja kui jope selga sai, meenus äkki, et uisud jäid lasteaeda. Tuju oli hoobilt rikutud, kuid esikupõrandal kõrvuti istudes leidsime lõpuks kuldse kesktee: hokikepp ja litter on selles mängus hetkel olulisemad ning need on meil ju käepärast.

Kui rahulolev meeskond kaks tundi hiljem saabus, pani poeg seljakoti ja kiivri esiku põrandale ja seletas, et nüüd on vaja kiirelt uisuterad ära kuivatada, sest muidu lähevad need ju rooste. “Teadagi,” muigasin heameelest, et isa õpetussõnad nii sujuvalt salvestunud olid. Siis märkasin, et lapsel on süles tema lasteaeda jäänud uisud. Andsin naabrite uksekella ja tänasin. “Oh pole tänu väärt, meil kulus selleks vaid paar minutit,” vastas sõbra isa naerul sui.