Meie kiires maailmas on ajajuhtimine muutumas üha olulisemaks teemaks. Enda ajaga toimetulemise oskust hindame me ise, hindavad meid ümbritsevad inimesed ja meie tööandjad. Nagu ikka mõne laialdast käsitlust hõlmava teemaga, ei ole mitte kõik soovitused või nõuanded alati kasulikud. Käesolevas artiklis vaatame mõningaid ajajuhtimise müüte, mille järgimine võib viia oodatust vastupidistele tulemustele.

Esimene valearusaam tuleneb ajajuhtimise terminist – aja juhtimine. Tegelikult ei saa ju aega juhtida. Meil kõikidel on 24 tundi ööpäevas ja 60 minutit tunnis. Ükski tehnika ei võimalda neid numbreid suurendada. Kui aga vaadata, kuidas inimesed selle 24 tunniga toime tulevad, on näha suuri erinevusi – mõned saavad tehtud mitu korda rohkem tegevusi kui teised. Seega on ajajuhtimine pigem oskus teatud situatsioonides teisiti käituda. Abi pole ka ajajuhtimisteemalise kirjanduse lugemisest või koolitustest, kui ma ise ei ole valmis enda käitumist muutma. Aega ei saa juhtida, aga juhtida saab iseennnast.

Teine levinud müüt ütleb seda, et hea ajajuht on võimalikult efektiivne ja saab tehtud rohkem kui teised. Tegelikult ei ole efektiivsusel või töös olevate projektide arvul midagi pistmist hea aja juhiga. Hea ajajuht on see, kes on rahul enda aja korraldusega! Ehk siis, kui ühe inimese jaoks on oluline päev otsa mediteerida ja see pakub talle rahulolu, siis on ju kõik hästi?! Samuti on teises skaala otsas rabelejaid tüüpe, kes tunnevad ennast kehvasti, kui nad ei saa tuhande asjaga korraga tegeleda. Sestap tasub endalt küsida, et kas ma olen rahul oma aja kulutamisega? Kui jah, siis on kõik hästi. Kui ei, siis tuleb midagi ette võtta ja proovida liikuda enda poolt soovitud tulemuse suunas.

Kolmandat müüti kuuleme tihti müügimeeste käest, kes pakuvad meile „ajajuhtimisprobleeme lahendavaid töövahendeid“. On siis tegemist tarkvaraga, mis lubab meie aja tunduvalt paremini ära korraldada või pabermärkmikuga või tehnikaga – sellistesse „võluvitsadesse“ tuleb suhtuda skeptiliselt. Tööriistast võib tõesti abi olla, kuid eelkõige peab ta sobima kasutaja vajaduste ja taustaga. Näiteks kinesteetilised inimesed eelistavad kõike käeliselt läbi teha. Nende jaoks on vajalik pabermärkmiku olemasolu hoolimata sellest kui hea on pakutav digitaalne abivahend. Kinesteetilise inimese tunned ära selle järgi, et näiteks telefoniga vesteldes kritseldab ta paberile lillekesi või ruudukesi või muid kujundeid. Seetõttu peab võluvitstesse ikka ettevaatlikult suhtuma ja eelistama lahendusi, mis sobivad meile endile ning meie vajadustele.

Tänane viimane müüt kõlab järgmiselt – ajajuhtimisteooriad, mudelid ja tehnikad aitavad aega paremini juhtida. Loomulikult on teoreetilistest teadmistest silmaringi laiendamisel alati abi. Küsitavaks jääb aga mõnede teooriate ja mudelite praktiline kasu. Esiteks ei leia 98% ajajuhtimisteooriatega tutvujatest kunagi aega, et neid mudeleid praktikas ellu viia. Teiseks on meie praeguses kiiresti muutuvas maailmas selgunud, et mudeleid ei saa alati usaldada. On need siis majandusmudelid või otsustamise mudelid või poliitilised mudelid – tänapäeval leiame ikka ja jälle, kuidas mudelite järgimine meid alt veab. Seevastu on tekkimas käitumuspõhised lähenemised, kus jälgitakse edukalt toimetulevaid inimesi ja proovitakse käituda elulistes situatsioonides sarnaselt. Pea igast kontorist võime leida oma aega suurepäraselt juhtiva töötaja, kes ei tea ajajuhtimisteooriatest midagi. Samuti pole keeruline leida neid, kes on läbinud mitmeid koolitusi ja sellest hoolimata ei suuda oma tegemistega toime tulla. See kõik viitab vajadusele pigem igapäevastes olukordades õigesti reageerida ja käituda, mitte niivõrd proovida kõike 100% ette planeerida.