Linn on kiiresti muutuv elupaik, kus elustikul on aga linnaeluga kohanemine üksjagu raske. Linnastumine mõjutab looduse mitmekesisust mitmel viisil, kuid reeglina on senised mõjud olnud negatiivsed – väheneb elupaikade mitmekesisus, liikide hulk ja arvukus, mis muudab elustiku ühekülgseks. Linnastunud maastikku mõjutavad sotsiaalmajanduslikud reeglid ning prognoositakse, et aastaks 2050 elab linnas 68% inimkonnast.

Linna loodussõbralikumaks kujundada aitavad teadmised elustiku mitmekesisust määravast. Linnustiku uuringus, kuhu kaastati 17 linna kümnest Euroopa riigist – Soomest Hispaaniani, teiste seas ka Tartu – selgus, millised linnakeskkonna tegurid (taimestik, veekogud, ehitised, sillutatud pinnad, müra- ja valgusreostus) mõjutavad linnalinnustikku.

Uuriti ka linnustiku liigilist, fülogeneetilist ja funktsionaalset mitmekesisust. Fülogeneetiline mitmekesisus näitab, kui mitmekesine evolutsioonilise pärandiga linnustik on – näiteks, kui linnas elavad ainult tihased, on fülorikkus kesine, kui neile lisanduvad varblased, tuvid, talvike ja teised liigid, kasvab ka fülorikkus. Funktsionaalne rikkus ilmestab ökoloogilist mitmekesisust: on liike, kes vajavad teatud tüüpi toitu või otsivad seda kindlatest kohtadest, näiteks puuvõrast, tüvedelt või maapinnalt, teised liigid saavad hakkama igasugustes oludes.

Kokku loendati 2018. aasta kevadel linnades (vaata Tartus toimunud loendusi Osoonist) 133 linnuliiki, sagedamini kohatud liigid olid tavalised linnalinnud: koduvarblane (Passer domesticus), musträstas (Turdus merula), piiritaja (Apus apus) ja rasvatihane (Parus major).

Mitmed linnustiku ja linnalooduse seosed olid ootuspärased. Näiteks lõunapoolsemates linnades loendati linnuliike rohkem ning ka fülogeneetiline linnurikkus kaldus seal olema suurem. Kuid samas on lõunapoolsete linnade linnustiku liigid keskmiselt omavahel suuremas suguluses kui põhjapoolsete linnade linnuliigid. Linnustiku funktsionaalne mitmekesisus aga linna aukohast ei sõltu, kuid seostub positiivselt kohaliku liigirikkusega. Muide, funktsionaalne mitmekesisus oli uuritud linnadest suurim Tartus.

Lindude liigirikkus vähenes hoonestatud aladel ning kasvas rohealade (muru, põõsaste, puude) pindala suurenedes. Kuid näiteks funktsionaalsele mitmekesisusele mõjub puudega kaetud ala suurenemine hoopis negatiivselt – mida rohkem puid, seda ökoloogiliselt üheülbalisem oli linnustik; valgustus aga soodustab linnustiku funktsionaalset mitmekesisust.

Linnustiku mitmekesisust soosib rohelus. Nii oli fülogeneetiline lindude mitmekesisus suurem puude, rohu ja veekogude läheduses, väiksem aga hoonestusega aladel. Lindude fülogeneetiline sugulus tõuseb hoonestuse tihenedes ja hoonete kõrguse kasvades, samuti on liikide evolutsiooniline sugulus (palju sarnaseid liike) suurem piirkondades, kus on palju jalakäijad ja suur valgusreostus. Seda aitab aga vähendada põõsaste rohkus – mida rohkem põõsaid, seda n-ö kaugemaid sugulasi piirkonnas kohtab.

Tulemused annavad ülevaate, mida on looduslähedast linna planeerides mõistlik silmas pidada selleks, et linn soosiks linnuliikide kohanemist uute oludega. Kõige olulisem on ehk teada, et kui peaaegu igasugune rohelus (kas rohu või kõrgete põõsaste ja puudena) suurendab linna linnurikkust, siis hoonestus kahandab seda. Hoonestuse laienedes kaovad linnast evolutsioonilselt unikaalsed liigid. Teadlik rohealade planeerimine – puudega kaetud piirkondade ja veesilmade lisamine – võivad hoonestuse negatiivset mõju leevendada, lisaks on linnurikas linnamaastik soodne mitmetele teistele liigirühmadele, soodustades nende linnaga kohanemist – arvestades loodusmaastike ja kliima kiiret muutust, võib see osutuda mitmetele liikidele päästvaks õlekõrreks. Linnurikas linnamaastik suurendab ka inimese heaolu.

Morelli F, Benedetti Y, Ibáñez-Álamo JD, et al. (2021). Effects of urbanization on taxonomic, functional and phylogenetic avian diversity in Europe. Science of The Total Environment 795: 148874, https://doi.org/10.1016/j.scitotenv.2021.148874


Lugu on pärit bLinnuvaatleja teadusuudisteportaalist, mida toimetab Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloog Marko Mägi.