Eesti loodusteadlased avaldavad avalikus kirjas toetust karusloomafarmide keelustamisele Eestis. Kirja vedas eest loomade eestkoste organisatsioon Loomus ning sellele on alla kirjutanud 17 Eesti loodusteadlast, sealhulgas Tallinna loomaaia endine direktor Mati Kaal ja zooloog Aleksei Turovski.

  • Loomakaitse
  • 13. oktoober 2020
  • Foto: Pixabay, CC Public Domain

Kiri täispikkuses:

Karusloomafarmide teemal on Eesti ühiskonnas käinud pikka aega aktiivne debatt. Kahel korral on karusloomafarmide keelustamist arutanud ka Riigikogu, kuid idee lükati tagasi. Praegu menetletakse Riigikogus vastavat eelnõu kolmandat korda. Bioloogidena soovime anda ühiskondlikku debatti oma panuse teaduse ja loomade heaolu vaatepunktist.

Eesti bioloogid on seisukohal, et minkide ja rebaste pidamine karusloomafarmides äritegevuse eesmärgil ei ole õigustatud lähtuvalt järgnevatest asjaoludest.

Eesti karusloomafarmides peetavad Ameerika naaritsad ehk mingid (Neovison vison) ja polaar- või sinirebased (Vulpes lagopus) ning puna- või hõberebased (Vulpes vulpes) on kiskjaliste seltsi kuuluvad metsloomad, kelle puhul aretustegevus ei ole väldanud kuigivõrd pikka aega. Naaritsatel ning rebastel puuduvad vajalikud kohastumused, mis võimaldaksid karusloomafarmide tingimustes rahuldada loomade liigipõhiseid vajadusi ning vältida äärmuslikke ja püsivaid stressiseisundeid. Isegi aastatuhandete vältel kodustatud kassi ja koera ei oleks mõeldav sarnastes tingimustes pidada.

Polaarrebane ja Ameerika naarits ehk mink on Eestis võõrliigid (mingi näol tõestatult ka invasiivsed võõrliigid), kelle sattumine Eesti loodusesse seaks otsese ohu alla Eestis elutsevate väikekiskjate aga ka paljude saakloomade jt liikide populatsioonid, ohustades potentsiaalselt paljude ökosüsteemide looduslikku terviklikkust ja nendes esinevat elurikkust. Euroopa naarits on Mandri-Eestis tänaseks juba hävinud, kusjuures peamiseks põhjuseks peetakse üleküttimise kõrval just karusloomafarmidest põgenenud minke, kes on Euroopa naaritsa välja tõrjunud ja tema ökonišid edukalt üle võtnud.

Nii naaritsad kui ka rebased on kõrge territoriaalsusega üksildased kiskjad, kes looduses väldivad väljaspool indlusperioodi kokkupuudet liigikaaslastega, kusjuures peamiseks territoriaalsust kehtestavaks vahendiks looduses on neil – nagu kõigil kiskjalistel – lõhnataju ja märgistamine. Karusloomafarmides on loomade asustustihedus väga suur ning ka piirdega eraldatud kõrvuti puurides asuvad loomad on tulenevalt lõhnast ja füüsilisest lähedusest pidevas stressis, mis tekitab loomades paratamatult käitumuslikke ja psühholoogilisi hälbeid

Tööstusstandardid naaritsate puuri suurusele on vähemalt 0,21 ja rebastele 0,8–2 ruutmeetrit (sõltuvalt looma arengujärgust), mis sisuliselt moodustavad loomade territooriumi kogu eluks. Võrdluseks asustavad looduses naaritsad 1–6 kilomeetri pikkuseid jõeäärseid, rebased aga kuni 40 ruutkilomeetriseid maa-alasid, kus suhtelist lähedust sallitakse reeglina vaid oma peregrupi liikmetega.

Minkide puhul on täheldatud kõrgendatud liigisisest agressiivsust, mida karusloomafarmi tingimustes adresseerida ei ole sisuliselt võimalik. Minkide tehistingimustes pidamise liigipõhistele vajadustele ligilähedaseltki vastavad nõuded eeldaksid oluliselt suuremaid aedikuid, sotsiaalse isoleerumise võimalust ja alalise veekogu olemasolu, mida karusloomafarmides loomadele – peamiselt tulenevalt kulutõhususest – pakkuda ei saa. Nii on mingifarmide puhul loomade kannibalism, äärmuslik stress ja enesevigastamine mitte erandjuhud, vaid paratamatu osa loomade pidamise praktikast.

Rebaste liigipõhise komfortkäitumise hulka kuuluvad muuseas kaevamine ja tuhnimine. Rebaste tehistingimustes pidamise liigipõhistele vajadustele vastavad nõuded eeldaksid oluliselt suuremaid ning tuhnimist ja kaevamist võimaldava mullapõhjaga aedikuid ning sarnaselt minkidele sotsiaalse isoleerumise võimalust. Enamikus karusloomafarmidest on rebaste puurid traatvõre-põrandaga, millel loomad on sisuliselt terve elu sunnitud seisma, tekitades loomadele püsivaid füsioloogilisi vaegusi nagu moondunud jalaluud ja liigesed.

Lisaks sellele on aastakümnete vältel karusloomafarmides peetavaid rebaseid aretatud võimsalt peamiselt naha ja karvkatte majandusliku väärtuse suurendamise suunal, mille tulemusel kannatavad loomad pidevalt paljude aretustegevusest tulenevate tervisehädade käes.

Lähtudes eeltoodust, ei ole allakirjutanud teadlaste hinnangul tänapäeva karusloomafarmides võimalik tagada loomade heaolu ega rahuldada nende liigispetsiifilisi vajadusi. Sellest tulenevalt toetavad allakirjutanud karusloomafarmide keelustamist Eestis.

Allakirjutanud:

Helen Arusoo
Triin Edovald
Maris Hindrikson
Mati Kaal
Kairi Kiik
Laura Kiiroja
Kalevi Kull
Marko Kübarsepp
Riin Magnus
Timo Maran
Peep Männil
Liivi Plumer
Urmas Saarma
Egle Tammeleht
Margo Tannik
Tõnu Traks
Aleksei Turovski