Loom, keda tuntakse “kokaiinikaruna” on vaid üks paljudest läbi ajaloo, kellele on manustatud narkootikume. “Kokaiinikaru” pole kaugeltki mitte ainuke loom, kes on narkootikume tarvitanud. Kuigi see juhtum oli õnnetus, on teadlaste poolt viidud läbi väga palju katseid, kus loomi on sunnitud “teaduse” nimel uimasteid tarbima. 

Järgnevalt toome teie ette lühikese ajaloo teaduskatsetes uimastite kasutamisest. Ja sellest, mis juhtus loomadega, kes olid selle ohvrid.


Elevant Tusko


1962. aastal anti Oklahoma loomaaias elavale elevant Tuskole LSDd. LSD on tugev psühhedeelne narkootikum, mis võib inimestel tekitada hallutsinatsioone, eufooriat, ärevust ja segadust. Uuringut viis läbi Oklahoma Ülikooli teadur Dr Louis Jolyon “Jolly” West koos oma kahe kolleegiga. Sel ajal ei olnud LSD veel mustale turule jõudnud. Eksperimendi eesmärk oli katsetada, kas see kutsub Tuskol esile seisundi nimega musth. Musthiks kutsutakse kõrgenenud testosterooni tootmise ja kõrge agressiooni perioodi, mis esineb isastel elevantidel loomulikult. Pole teada, miks Dr West arvas, et sel seisundil võiks olla seos LSDga. 

Teadlased süstisid Tuskole 297 mg LSDd. Seda peetakse tema suuruse kohta hiiglaslikuks koguseks. Ja 30 korda suuremaks doosiks, kui oleks määratud teoreetiliselt kolme tonnisele imimesele.

Varsti peale narkootikumi saamist hakkas Tusko tugevalt tõmblema. Ta roojas end täis, möirgas, kukkus ümber ja tema jalad muutusid kangeks. Ta hammustas ka enda keelde ja tal oli raskusi hingamisega. 20 minuti pärast süstisid teadlased Tuskole antipsühhootilist ravimit Thorazine-i, lootuses teda maha rahustada. Natuke hiljem anti talle rahustit. Kogu katse kestis tund ja 40 minutit ja selle lõpuks oli Tusko surnud. Kahjuks oli Tusko ainult üks paljudest loomadest, kellele sel ajal LSDd anti.


Delfiinid, kellele anti LSDd


Teadlased manustasid 1960ndatel LSDd delfiinidele lootuses nendega suhelda. Neuroteadlane John C. Lilly juhtis NASA poolt rahastatud katset. Teadlased elasid koos kolme delfiini, Sissy, Peteri ja Pamelaga rajatises, mida hakati kutsuma “delfiinide majaks”. Varasemalt oli Lilly viinud delfiinide peal läbi katseid sisestades nende ajju sondid, kuid ta lõpetas selle tegevuse, sest osad delfiinid surid tema kasutatud anesteetikumi tõttu.

Ta otsustas kasutada LSDd uue vahendina, et testida selle mõju delfiinide tunnetusele ja suhtlemisele. Lilly kirjeldas aastal 1967 kuidas uimasti muutis loomad häälekamaks ja et hakkas toimuma “sobiv suhtlus”. 

Lõpuks kukkus katse siiski läbi ja teadlased ei suutnud delfiinide häälitsuste tähendustest aru saada. Aruandes väideti, et katse ajal tundis delfiin nimega Peter “seksuaalset huvi” naissoost teadlase vastu. Hiljem ta siiski tunnistas, et ta ise rahuldas Peterit manuaalselt ja ütles, et ta “ei tundnud seda tehes ebamugavust”. 


NASA ämblikud


1990ndatel andis NASA ämblikele erinevaid aineid, et testida, milline on nende mõju ämblike võimele kududa võrke. Anti näiteks marihuaanat, bensedriini, kofeiini ja koraalhüdraati. Teadlased leidsid, et mida mürgisem kemikaal, seda deformeeritum on võrk võrreldes tavalise võrguga. Ämblikud, kellele anti marihuaanat, loobusid võrgu kudumisest poole peal. Need, kes said kloraalhüdraati, mis on tugev uinuti, lõpetasid samuti enne valmis saamist.


Rotid, kes said stimulante


Kaks teaduslikku uuringut, mis avaldati aastal 2011, kirjeldavad katseid, milles anti rottidele nii metamfetamiini kui ka kokaiini. Mõlemates katsetes testiti, kas narkootikumide tarbimine mõjutab nende muusikamaitset. 

Esimeses katses pandi rotid karpi ja sunniti neid kuulama 90 minutit järjest Miles Davis’e laulu “Four” . Sel ajal kui nad karbis olid, mõõtsid teadlased nende liikumist. Pooltele rottidele anti mõne päeva pärast metamfetamiini ja nad muutusid aktiivsemateks, kui need, kes seda ei saanud. Nädala pärast teadlased enam ei andnud neile narkootikume. Nad pandi uude tuppa, kus mängis sama lugu. Avastati, et need, kes seostasid muusikat pilvesolekuga, liikusid ringi rohkem kui teised ja samuti oli nende dopamiinitase kõrgem. 

Sarnases katses anti hiirtele pult, millega nad said ise valida, kas muusika mängib või mitte ja teadlased mõõtsid nende laulude eelistusi. Loomadele anti kokaiini ja pandi nad kuulama neile kõige vähem meeldivat muusikat. Kui nad ei olnud narkouimas, siis valisid nad teadlikult laulu, mida nad varem vihkasid. Teadlaste sõnul näitab see, et rotid seostavad muusikat kogemustega ja soovivad, et sama kogemus korduks, kui see läbi on.

 

Kutsikad, kellele süstiti kokaiini


Veebruaris 2022 teatati, et USAs kulutati 2,3 miljonit dollarit maksumaksja raha katsetele, kus süstiti kutsikatele kokaiini. Organisatsioon nimega White Coat Waste Project pääses ligi katsete kohta käivale infole läbi Teabevabasuse seaduse (Freedom of Information Act). Väidetavalt viis USA Riiklik Uimastite Kuritarvitamisevastane Instituut läbi katseid seitsme kõigest kuue kuu vanuse beagle’i kutsika peal. Teadaolevalt siirdati kutsikatele kirurgiliselt vaskulaarjuurdepääsu lüüsid, mis mõõtsid nende elulisi näitajaid samal ajal kui neile kuude viisi korduvalt kokaiini süstiti. Katse kestis septembrist 2020 kuni septembrini 2021. Peale selle lõppu saadeti kutsikad kas osalema teistes katsetes või eutaneeriti. 

Originaal: Plant Based News. Autor: Polly Foreman

Sel nädalal linastus kinodes õuduskomöödia “Kokaiinikaru”


Film jutustab tõsielul põhineva loo karust, kes suri peale seda kui sõi sisse suure koguse kokaiini Tennessee looduses 1985ndal aastal. Narkokaubitsejad olid jätnud maha kotitäie narkootikume, millest karu sõi hinnanguliselt 34 kilogrammi. Popkultuuris hakati looma peale seda kutsuma “Pablo Escobeariks”. Peale seda kui ta leiti Põhja-Georgiast surnuna, tehti temast topis ja teda eksponeeriti ühes Kentucky kaubanduskeskuses. Tema topis seisab seal siiani. Peaosa mängib Elizabeth Banks. 

Sarnased artiklid