See lugu juhtus mu töö juures kuskil viis või kuus aastat pärast mu lahutust abikaasast. Siis tekkis mulle tööl üks austaja. Alati oli ta olemas, kui mul oli vaja tööl midagi rasket teha. Vahest tõi ta mulle ka lilli või midagi maitsvat. Kingitusi oskas ta teha. Mõnikord käis ta mul tööl külas lõunapauside ajal. Siis sai ikka teed joodud ja niisama lobisetud maast ja ilmast. Ta tundus targa ja palju lugenud inimesena. Sõber nimetas mind alati päiksekeseks. Hea oli üle pika aja jälle end tunda naisena.

Asi oli susisenud juba üle aasta. Aga kohtama ta mind ei kutsunud ja väljas koos me ei käinud kunagi. Midagi lähedamat meie vahel ka ei olnud. Seega ta oli ehtne austaja, selle sõna otseses mõttes. Ma isegi ei teadnud tema rahvust ega seda, kas ta ka vaba oli. Suhtlesime me vene keeles. Võib-olla oligi see teadmatus meie vaheliseks piduriks.

Töötasime mõlemad ühes jaamas, kuid olime erinevates vahetustes. Inimesed nägid ju, et ta mulle lilli tassis ja oma vabast ajast minu juures tööl istus. Siis hakkasid igasugused jutud levima. Räägiti nagu ikka asjadest, mis polnud veel aset leidnud. Rahval oli hea fantaasia. Ju vist keegi surkis ja ässitas tagant.

Üksikasju ma ei tea, aga ühel palgapäeval ilmus mu austaja päris joomasena välja. Ma polnud teda kunagi purjus näinud ja uskusin seni naiivselt, et ta on kaine mees. Seepärast oli nähtu mulle ebameeldivaks üllatuseks ja tekkisid kohe küsimused. Kuidas nii? Kas tema ka joob? Kohale tuli ta enam-vähem tööpäeva lõpuks ja teatas kohe rõõmsalt, et tuleb nüüd minu juurde. Ütles isegi otse välja, et kaua ta kõnnib nagu kass ümber palava pudru.

No see oli vast uudiseks. Nii otse ja nii järsku. Kohkusin ära. Mis moodi ta endale seda ette kujutab? Kas nii lihtsalt see käibki? Tema ja tuleb! Kas minu käest ei küsitagi? No tore mees küll! Mulle sobis täielikult senine olukord. Ju ma polnud siis millekski enamaks veel valmis. Olin nii solvunud, et selliseid asju aetakse purjus peaga. Ütlesin kõik välja, mis mõtlesin, kuid see ei aidanud. Minu riidlemisele ta lihtsalt ei reageerinud vaid naeris ainult selle peale.

Läksime pärast töö lõppu siis koos Balti jaama. Olin terve tee vait ja mõtlesin pingsalt, kuidas pean edasi käituma. Mulle ei meeldinud üldse see olukord. Tema muidugi sädistas rääkida terve tee. Ma ei kuulanud teda. Jõudsime siis trollide peatusesse. Ta veel küsis, et missuguse trolliga ma sõidan. Ütlesin talle seda.

Tuli oodata pikalt. Rahvast oli palju peatuses ja kui siis lõpuks õige troll tuli, trügis mu kaaslane sinna peale küünarnukkidega meile teed tehes ja ise kõva häälega nõudes: “Дайте дорогу, дайте дорогу, подруга тоже идёт!” Seda kuuldes, kadusin ma peatusest. Ei tahtnud olla see sõbranna, kellele peab tegema niisugusel kombel teed.

Sõitsin sel õhtul koju hoopis elektrirongiga. Ei julgenud kaua magama minna. Kartsin, et austaja tuleb mulle ukse taha selgitust nõudma. Olgugi, et oma aadressi polnud ma talle küll kunagi maininud, oli kartus suur. Mõtlesin, et äkki on ta selle mõne heategija käest ise välja uurinud.

Järgmisest päevast alates olin ma maha jäetud. Me isegi ei suhelnud enam. Eks uhkus tegi oma töö. Olin ju ise oma austajale korvi andnud. Ta jäi ju terve trolli täie inimeste ees häbisse. Missugune mees sellega lepib? Mingit seletust ta ei küsinudki enam mu käest ja etteheiteid ei teinud ka. Ikkagi härrasmees. Mõne kuu pärast ta lahkus meilt töölt. Kuhu, ma ei tea. Eks ta leidis endale kuskil parema ja tasuvama töökoha. Vaevalt see nüüd minu pärast oli. Selliseid otsuseid tehakse ikka suuremate põhjuste pärast, kui üks naine.

Rohkem pole me teineteist näinud ega kohtunud. Sellest on ikka nii palju aastaid möödas. Ega ma tunnekski teda vist enam ära, aga see kõik on veel meeles.

Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta