Mõni aeg tagasi kirjutasin ma loo meie kunagistest naabritest, kellel olid kurjad koerad ja haned. Seekordne lugu on jätkuks sellele. Juttu tuleb samadest naabritest. See vanapaar ise olid muidu vaiksed ja toredad inimesed, kui taadil poleks aeg-ajalt viinaviga välja löönud. Siis võis ta tatsata küla vahel ja lällata.

Rahvas suhtus sellesse omamoodi huumoriga. Oma koeri ta küla vahele kaasa ei võtnud ja ise taat kellelegi kurja ei teinud. Oma asi, kuidas ta aega veetis. Mitte kaugel meist asus Kurge piiritustehas. Küll see, kellel tasuta kangemat kraami vaja oli, teadis oma varustuskanaleid. Pealegi oli taat juba nii vana, et tööl ta ei käinud, siis oli tal ka piisavalt vaba aega pummeldamiseks.

Mäletan ühte juhust, mis meid Sirjega küll koledasti ära ehmatas. Olime siis veel teismelised kooliplikad. Kord, kui me üksi kodus olime, koputas seesama naaber meie uksele. Köögiaknast paistis ilusasti ära, kes ukse taga on. Meile tundus taat täitsa kaine välimusega olevat ning avasime talle ukse.

Ta palus viisakalt vett joomiseks. Mis sellest siis ikka on. Vesi oli ämbris olemas ja heade lastena tõime talle kopsikuga juua. Onuke jõi isuga terve kopsikutäie peaaegu tühjaks ning kukkus siis jalapealt köögipõrandale suure kolinaga maha ega liigutanud enam.

Ehmusime koledal kombel ära. Tormasime toast välja. Õues hakkas päike juba loojuma. Mäletan, et lumi oli veel maas. Varsti hakkas meil külm, aga tuppa minna ka ei julgenud - surnud naabrimees oli köögis ju.

Kaua me siis õues kükitasime, ei oska enam ütelda. Kui ema koju tuli, oli ta väga imestunud, miks me paljalt õues oleme. Rääkisime talle siis üksteise võidu, mis juhtunud oli. Emal läks nägu kurjaks ette ja ta sajatas natuke aega. Kupatas meid siis tuppa, aga sinna saamiseks tuli meil astuda üle maas lamava naabri. Huvitav, mismoodi me üldse õue saime, kui see mees köögiukse ees lösutas? See küsimus jäigi vastuseta.

Ema katsus kahe näpuga vanamehe kaela pealt pulssi nagu arstid seda teevad ja ütles, et see sindrinahk elab meid kõiki veel üle. Ta pidi ainult purjus olema. Pärisime siis, et mismoodi saab inimene ainult veest purju jääda nii kõvasti, et teadvusetult põrandal on. Müstika ju.

Ema seletas, et see pidi olema piirituse joomise tagajärg. Inimene saab justkui kaineks, aga tarvitseb vaid vett peale juua, kui on jälle maani täis. Õues oli juba pimedaks läinud ja ema otsustas naabrimehe koju ajada. Varsti oli käes magamise aeg. Parem, kui naaber selleks ajaks oma koju jõuab.

Tuli ikka tükk aega keerata taadi nina ja kõrvu, enne kui me ta jalule saime. Ema tegi siis kurja näo ette ja riidles temaga ikka nii palju, et mees ise minema läks. Mäletan,et käisime emaga veel luuramas. Süda valutas, kas naaber ikka jõuab koju, et ta ei jääks kuhugi lumehange magama uuesti.

Koju ta jõudis ja meie võisime ka tagasi minna, sest kodused toimetused ootasid. Loomad oli vaja toita ja kõik muudki tööd olid veel tegemata. Ema käskis meil isegi köögipõranda uuesti üle pesta. Talle tundus, et see haiseb purjutaja järgi. Tegemist ja kraamimist jätkus meil terveks õhtuks, enne kui magama sai. Hiljem sai veel kaua oma hirmude üle naerda. Kogu see lugu üldse tundus tagantjärgi meenutades palju naljakam kui sel päeval.


Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!