See lugu juhtus esimesel koroona talvel. Mul oli ema just surnud ja mu noored sugulased hoolitsesid minu tuju ja vaimse seisundi eest. Millegi pärast olid nad arvamusel, et ma vajun raskesse masendusse oma leinas. 

Muidugi leinasin ma oma ema. Aga ma olin endale juba aastaid tagasi selgeks teinud selle, et mu emake peab ikka kunagi lahkuma. Keegi siin ilmas pole ju igavene.

Sellepärast ei olnud see kaotus nii raske, kui oleks olnud ootamatu surm. Vaim oli valmis ja olukorraga tuli lihtsalt leppida. Polnud mõtet ennast piinata. Ma olin ju teinud kõik endast oleneva emakese heaks.

Mu noored sugulased võtsid mind igale poole kaasa. Käisime poereisidel, sest meie alevi poe kaubavalik jättis siis ja jätab ka praegu soovida.

Nad tahtsid isegi kodusele elule vaheldust. Nii sõitsime pea igal nädalavahetusel kuhugi toidu järgi. Ostsime ikka kogu nädala kraami varuks ära. Kindlaks rituaaliks oli meil oma Rakveres käik lõpetada Pihlaka kohvikus. Üks tass kohvi ja üks saiake, see pole ju laristamine, vaid pigem vahelduse otsimine.

Aga siis tuli maskide kandmise aeg ja kõik piirangud kolinal sinna otsa. Kohvikus käimine lõppes meie jaoks ära. Jäid ainult poeskäigud, sest toitu oli ju vaja. Ka see oli ikkagi vaheldus igavale argipäevasele elule. Vähemalt nii palju nägime teisi inimesi.

Kuna ma kannan prille, ei saanud ma kuidagi hakkama nende meditsiiniliste maskidega. Õmblesin endale ise trikotaažist maski. Kui palju ta viiruse eest kaitses, oli omaette küsimus, aga prille see nii uduseks ei teinud. Ma armastan kanda värvilisi riideid. Oma maski tegin ka punase triibulisest kangast, et see mu punase jopega sobiks.

Olime jälle Rakveres kaubareisil ja parajasti Krooni Selveris. Kõndisime seal riiulite vahel. Ikka mina ees ja noored kahekesi järgi. Arutasime omavahel, mida on kasulik osta, mida mitte. 

Lugu komplimendist

Eks meie omavaheline jutt võis teistele kõrvu kostuda. Ühel hetkel trügis keegi härra sugulaste vahelt läbi niisuguse hooga, et lausa tõukas neid. Jäime siis kõik suurte silmadega vaatama, et mis nüüd toimuma hakkab.

See mees tuli otse minu juurde. Vabandas viisakalt tülitamise pärast ning teatas, et kui hästi mu mask jopega kokku sobib ja milline hea meel on tal näha midagi teistsugust, kui tavaline igav valge mask. Ma ei tea, miks on see nii, et ootamatu kompliment võtab sõnatuks. Suutsin kuidagi ainult aitäh öelda. Edasi olid mu sõnavara otsas.

Oleks nii tahtnud sel hetkel istuda. Selline tähelepanu võttis ikka jalad alt küll. Minu eas veel saada komplimenti, kui nooremad ja ilusamad on kõrval. See oli midagi uut.

Kuid härra oli oma jutu ära rääkinud, lahkus ta sama kiiresti, kui tuli. Siis tundsin heameelt, et kannan maski. Vähemalt punastamine ei paistnud välja. Aga kulus ikka tükk aega enne, kui ma oma kohmetusest üle sain. Pärast oli meil kõigil lõbus olla ja hea tuju.

Noored aasisid veel kaua, et nad ei tohi mind ikka Rakverre üksi lubada. Ei tea, kas enam tagasi tulengi. Hõivatakse viimaks ära. Umbes aasta jooksul, kui Krooni Selveris sai käia, tuletasid nad seda lugu ikka meelde ja sai naerda minu kohmetuse üle. Niisugused lood olid siis Rakvere Selveris.

Kui nüüd tagantjärgi mõelda, mis seal siis ikka erilist juhtus. No öeldi üks kompliment ja mis selles nii imelikku on?

Eks tuletage isegi meelde seda maski kandmise aega. Vastu kõndisid sulle kõik ühesugused justkui ilma suuta inimesed poes. Vahest ei tundnud sealt maski tagant isegi oma naabrit ära. Kõik olid sarnaste nägudega. Ainult silmad paistsid välja.

Siis, aga tuleb veel keegi komplimenti tegema. Eestlane on niigi komplimendiga kitsi. Mulle ei ju tehta iga päev neid. Seepärast oligi säärane asi haruldus ja võttis mul jalad nõrgaks. Aitäh sellele härrale muidugi, et ta julges komplimenti teha. Päästis päeva nagu öeldakse ja mul on nüüd mida meenutada. 


Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!