See kõik juhtus siis, kui olin viiene. Pärast isa surma olin palju üksinda kodus. Ema pidi olema kolhoosis tööl ja vend oli kas loomadega karjas või käis koolis. Paar korda pandi mind koos vennaga isegi karja, aga mulle ei meeldinud seal.

Oli jube igav ja ega vendki eriti õnnelik ei olnud minusuguse pätaka üle. Eks näidake mulle mõnda 14-aastast poissi, kellele meeldiks kantseldada viieaastast plikat. Tal käisid ju külapoisid metsas seltsiks ja neil olid seal omad mängud. Olin seal täiesti ülearune. Mida mõistab viieaastane üldse tõelisest jalgpallist või mõnest muust pallimängust?

Poisid sidusid lehma puu külge kinni, et loomad metsas laiali ei jookseks ja siis läks lahti palli tagaajamiseks. Mina pidin lehma juures istuma ja ootama, millal poistel palli mängimise isu üle läheb. Aga sellist asja võibki unistama jääda.

Eks ma siis istusin ja ootasin ning ootasin ja istusin. Lõpuks sai mul sellest mõõt täis. Olin solvunud ja otsustasin koju minna. Seal oli vähemalt koer ja kass ning kõik nurgatagused olid ka mulle tuttavad. Vähemalt ei pidanud ühe koha peal istuma.

Koju minna ma oskasin, sest me polnud majast kaugele läinud. Las need poisid ajavad oma palli taga nii palju, kui tahavad! Meie elamine hakkas juba paistma, aga mingit rõõmu sinna jõudmisest polnud. Süda valutas, sest olin ju loata ära tulnud.

Olime venna ja emaga käinud alles hiljuti tädi pool. Tädi kodus oli palju lapsi ja üks tüdruk oli enam-vähem minuvanune. Küll seal võiks alles huvitav olla! Nii mõeldes olin ma juba pööranud tee peale, mida mööda me läksime tädi juurde.

Ema polnud kodus ja vend oli metsas karjas või poistega palli taga ajamas. Kui ta isegi teadis, kumb tegevus talle tähtsam oli. Arvasin, et ma jõuan ära käia enne ema tulekut.

Läksin naabrite elamisest mööda nii ruttu, kui võimalik, et nad ei näeks. Ja ka üle raudtee minnes vaatasin ikka ilusasti kahele poole, et rongi ei tuleks. Pärast raudteed pidin viljapõllust läbi minema. Seal oli ka teerada ees ja nii polnud mingit muret edasi minna.

Põllu taga oli maantee, millelt juba tädi maja paistis. Ma jõudsin tee peale välja ja nägin juba tädi kodu hooneid ka. Edasiminekuks oli vaja mul lasta mööda külamees hobusega. Suur oli mu üllatus, kui seal vankris istus meie vanaema naabrionu, keda me kõik hüüdsime vanaks Faustiks. Ma ei mäleta, kas see oli tema hüüdnimi või pärisnimi.

Teretasin nagu viisakale lapsele kohane, aga onuke hakkas hoopis minuga riidlema. Pidin olema üks kole paha laps, kellel pole kahju ei emast, vennast ega tervest külast, kes kõik kiirel heinaajal olid asjatoimetused kõrvale jätnud, et mööda metsa mind taga otsida.

Papi kamandas mind kähku vankrisse ja keeras siis hobusega tuldud teed tagasi. Mismoodi me koju sõitsime ja kuidas mind seal vastu võeti, seda ma ei mäleta enam. Arvan, et eks ma kõvasti võtta sain. Võib-olla anti mulle isegi vitsa. Ju ma mingi karistuse sain ikka. Millegipärast ei mäleta ma ise seda. Aga ega need karistused ei aidanud, sest tädi juurde minek ei jäänud sugugi viimaseks kadumiseks, kuid ja sellest juba edaspidi.

Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta