See lugu juhtus, kui olin kuskil 10-11. Koht, kus ma elasin, kandis nime Jaanimäe. Küll oli alles kena kohake. Mets ukse ees ja päikese poolne külg ilusasti valla heinamaadele. Metsa ääres oli kunagine savivõtmise auk, mida meie kutsusime tiigiks.Küll seal sai näha palju loomi.

Metsatukk tiigi taga oli nii mängumaa, kui ka huvitav seikluspaik. Ühelt metsaskäigu tiirult tõime me Sirjega koju siili.

Huvitav oli jälgida, kuidas okaskera ümbrusega harjub. Kuidas ta ennast aeglaselt lahti kerib. Alguses hakkab okaste vahelt nina paistma, mis agaralt ümbrust haistab. Siis paistavad juba silmad, edasi käpad ja ikka aina julgemalt uudistades, kuhu on ta toodud.

Eks see siil, kelle me kätte saime, oli vist parajalt noor. Ei osanud karta eriti. Õhtuks olime me teda juba nii palju tüüdanud, et kerasse meid nähes ta enam ei tõmmanudki. Vend soovitas pidada teda tühjas veeämbris.

Käisime Sirjega kartulimaal satikaid ja tõukusid kaevamas. Eriti isukalt sõi ta vihmausse ja tigusid. Satikatest ja mardikatest ta ei hoolinud. Ju need ei olnud tema toit või ei osanud me õigeid mardikaid talle tuua. Vend sai meie siili toitmise ürituse üle hea kõhutäie naerda.

Kui me seda looma lahti ei raatsinud lasta, siis pidime ju talle ise toidupoolist muretsema. Ema küll käskis meil siil metsa tagasi viia, aga kahju oli oma trofeest ilma jääda. Ämbri sees tegi siil palju kolinat.

Otsustasime Sirjega, et teeme korvi sisse oma uuele koduloomale pesa. Siis võime ta ka tuppa võtta. Mõeldud-tehtud. Et ema ei näeks, panime korvi voodi alla. Mis moodi me seda siili pesa tegime, ei mäleta enam. Aga tulemus ei olnud just kõige parem. Asi lõppes suure pahandusega.

Nimelt õhtul, kui me kõik end magama sättisime, käis üks ragin voodi all ja siis oli jälle vaikus.Öösel ärkas ema selle peale, et veidrad hääled kostsid tema voodi alt. Keegi ähkis ja turtsus ja tegi muid seletamatuid hääli. Kuna ema ei teadnud meie siili tuppatoomise loost midagi, tahtis ta üles tõusta ja tuld põlema panna.

Julge naisena huvitas teda väga, mis hääled need on. Kui ta oma jalad põrandale pani ja torgata sai, oli talle asi selge. Meie ärkasime juba ema riidlemise peale. Küll lubati meid koos siiliga ukse taha tõsta ja puha. Kes neid kõiki sajatusi ning muid lubadusi enam mäletab?

Pidime üles tõusma ja oma lahtipääsenud uut kodulooma püüdma minema, mis muidugi oli ka omaette ooper. Ilma korvita ei olnud meie okaskera enam ühtigi nii taltsas. Kõigest hoolimata, kupatas ema meid ikka öösel õue. Loom tuli ju koju viia ja kõik. Ema oli nii kuri, et me ei julgenud enam vastu hakata.

Lasime siili tiigi juures vabadusse. Päris metsa me ei julgenud ikka pimedas minna. Kus meie võisime siis teada, et siilid ongi rohkem öised loomad. Sellega lõppes meie siili kodustamise katse. See loom oli meil ainult ühe päeva ja ometi on ta nii kustumatu mälestuse jätnud, et siiani on meeles.

Või jättis selle mulje meile ema karmus. Eks mine, võta nüüd kinni. Lapselik soov, kellegi eest hoolitseda, oli meil Sirjega nii tugev, et ega see siil ei jäänud viimaseks loomaks, kelle me koju tassisime.


Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!