Kust läheb piir töö ja mängu vahel? Mulle on see seniajani jäänud hoomamatuks. Tänavuse Viljandi pärimusmuusikapeo põhiteemaks on mäng. Kunagi ma vestlesin ühe põlise põllumehega, kes arvas, et ega see pillimängimine ikkagi tõsine töö pole, sest see on mäng. Mis siis, et samal põllumehel seisis toekas kitarr kapi otsas.

Pärimusmuusikafestival toimub sellel aastal juba 22. korda. 22-aastane on inimese jaoks igatpidi väärikas iga. Selles vanuses võib juba minna kasiinosse ja ennast võlgadesse mängida. Võib  avalikus kohas vanakuradi hobuse kabjaraua pesuvett pruukida - seadus ju lubab.

Aga võid olla ka illikuku mööda toidutänavat ringi jalutada, oma esimene laps käekõrval ja teine sündimiseks järge ootamas. Aeg ju on sellel maal, et peale on kasvanud teine põlvkond folgilisi. Nemad, kelle isad ja emad omal ajal pärimusmuusikafestivalil kohtusid, on juba piisavalt suured, et käe peal folgipaela kanda. Kumma käe peal, see on meie vabadus.

Jah, inimesi on sellel aastal vähem. Jah, mõned vanad olijad ei tule enam. See on reaalsus. Iga mõnus üritus muutub pikapeale pereürituseks. See on mäng, elumäng. Folk ei ole enam habetunud boheemlaste kokkusaamiskoht. See on noorte emade võrdlemispaik.

Mängud ei ole ainult väikeste inimeste pärusmaa. Mängivad kõik. Ka loomad mängivad. Varesed lasevad majakatustel liugu. Ja koer toob häbelikul ilmel jalge ette kivi ja palub, et sa selle kuhugi viskaksid, kust oleks koeral sünnis see lõõtsutades tagasi tuua.

Moodne inimene mängib väga palju. Meie tööd on kui mängud. Meil on taskus kavalad aparaadid, mis lubavad meil mängida igal ajahetkel, ka siis, kui peaksime olema korralikud ja tegema tööd. Mis see tänapäeva inimese töö muud ongi? Paljalt paberilehtede määrimine. Üks tõsine maamees vangutaks selle peale pead. Küttepuu kuuris ja kartul keldris on siiski muutumatud väärtused, millega ei mängita.

Ei, vana aja maameestel olid omad mängud. Muhedad huumoriga nurga tagant ütlemised. Ja hea sõbralik tögamine käis iga töö juurde. Et igav ei hakkaks ja töö üle kondi ei käiks. Kui vahest käis, siiis tehti tööst mäng.

Tänapäeval on  teisiti. Paljud peavad töötama koos masinatega, mis nalja ei mõista ja endaga mängida ei lase. Me ei ole enam maainimesed. Ja meie jaht ei käi enam metsas, vaid veiklevate ledlambikeste saatel kaubandusdžunglis oma vähese raha eest kaheldava kvaliteediga kaupu püüdes.  Ja niimoodi kapates võib juhtuda, et polegi aega elu nautida: tunda rõõmu sellest, et oled elus. Nautida, et päev paistab ja pilv kallab vett.

Vahel mulle tundub, et loodus mängib meiega. Igal aastal enne jaani leiavad Eestimaa inimesed, et suvi tuleb külm ja vihmane. Seekordne Viljandi folgi peaesineja on päike ja kuumus. Igaüks võitleb selle vastu omal viisil: kes sööb ohjeldamatult jäätist, kes käib keskpäevases saunas, kes teeb näo, et tal polegi palav. 

Pärimusmuusikafestivali külastaja hindab vana aja teadmisi. Ühel õigel folgilisel on kasvõi fotoaparaadi rihma külge rahvusliku mustriga pael ise õmmeldud. Folk on üks paras käsitöönäitus.

Meil on aega veel mängida. Täna ja homme on veel folk. Ja järgmisel aastal samuti. Ja sinna vahele jääb ka üritusi, kus pill kääksub ja jalad tantsusamme seavad.