Metsa ja inimese haigusi hakkas kõigepealt meie inforuumis kõrvutama metsasektor oma esindusorganisatsioonidega. Ega neil selle kõrvutamisega suuremat tagamõtet olnudki kui et "Nagu meie, nõnda ka puud". Või siis "Nagu on vajalikud muutused ühiskonnas, nõnda peab tegutsema ka metsas."

Me oleme teadlikud, aga ei tegutse 

Aga tõepoolest leiab nende kahe fenomeni vahel puutekohti. Hoolimata sellest, et meil on teaduslik teadmine probleemi lahendamiseks või leevendamiseks, oleme teadlikult otsustanud seda mitte teha. Viiruse puhul räägitakse, et Eesti on üsna hästi hakkama saanud. Tegelikult oli viiruse levik kogu Ida-Euroopa alal mingil teadmata põhjusel väiksem kui Lääne-Euroopas, seda hoolimata tarvitusele võetud meetmetest. Igal juhul ei ole lääne ühiskonnad, mida me oleme harjunud parimateks ühiskondadeks pidama, pandeemiale teps mitte kõige paremini vastu pannud.

Kahjurid ja haigeks tegevad viirused hakkavad tänases maailmas vohama inimolendite tegevuse tagajärjel. Kui hiinlased oleksid eksootiliste loomadega kaubitsemise probleemi tõsiselt võtnud, poleks COVID-19 ehk seniajani inimesele nakanud. Seda oleks võinud ette näha. Pealegi on Hiinal aukartustäratav sunni- ja propagandamasin, mis passib nimelt selliste ülesannete läbi viimiseks.  Tänaseks on Hiina soomuslooma juba kõrgeima kategooria kaitse alla võtnud, aga see ei muuda varem tehtut.

Metsa puhul on sellisteks üraskit paljundavateks meetmeteks monokultuuride rajamine, sealhulgas endisele põllumaale, soojal ajal tehtavad raied, veerežiimi muutmine, vähene huvi üraski looduslike vaenlaste käekäigu vastu ja mõnedki muud metsamajanduslikud vead, millie eest metsateadlased juba enne Teist maailmasõda hoiatasid.

Ja kui sellest on veel võimalik aru saada, et metsa valesti lõigatakse – puit on puit ja raha on raha –, siis valesid metsaistutuse praktikaid on juba sootuks raskem mõista – oleks ju lihtsam ja odavam üldse mitte midagi teha, kui tuleviku vastu huvi ei ole.

Internetiavarustes selgitas üks praktiline inimene mulle: "On olemas selline asi nagu maa ja maa peab midagi tootma.“ Või on see isemoodi kiusatus, mis paneb inimest kogu oma aiamaa pealt muru ära niitma, kui teda ennast seal muru peal kunagi näha ei ole. Ameerika kolonisaatorid õigustasid ju põliselanike vastu peetavat sõda samuti sellega, et nood lihtsalt istuvad selle maa peal ega tee sellega midagi.

Me mõõdame tehinguid, aga ei varu

Kui viirus juba inimeste sekka valla oli pääsenud, siis me ei saanud talle kuidagi punni peale. See tuleb peamiselt sellest, et me oleme enestele ehitanud maksimaalse maailma, kus on hädavajalik toota võimalikult palju tulu või rikkust võimalikult kiiresti nii, et kogu inimeste aeg on põhimõtteliselt loetud ning pressib neile kuklasse. Juba see sisemajanduse kogutoodang, milles me rahvaste edu mõõdame, on ju tehingute koguhind ajaühiku  kohta. Sellega erineme me oluliselt näiteks keskaegsest majandusest, kus  esines pikki perioode, millal polnudki midagi teha ega tehtudki.

Samas on meie tehniline võimekus hädavajalikku ette varuda ja säilitada oluliselt kasvanud. Sellise majandusmudeli kohta saaks ütelda mõndagi kriitilist, aga üks selle olulisemaid vigu on vähene kriisikindlus. Ja igasugune kriis nõuab paindlikkust: seda, et inimesed lõpetaksid kiiresti selle tegemise, mida nad tegid, ning hakkaksid tegema midagi muud. Looduskriisi tingimustes süvenevad veelgi relvakonflikti oht, epideemiad ja tarneraskused, mistõttu on looduskriis ka sise- ning välisjulgeoleku seisukohalt esmase tähtsusega.  

Siin avaldub oluline pinge meie ühiskonna põhiväärtuste vahel. Tarbimisühiskonna väärtus on mugavus, kergus, paratamatult suur sõltuvus asjadest, mis pole meie kontrolli all, kõige pidev uuendamine ja väljavahetamine, samas kui julgeolek eeldab varusid, valmisolekut ja võimekust taluda ebamugavusi. Tarbimisühiskonna vaade on lühem, valitseb suhteline küllus ja kõike saab vahetusväärtuseks ümber arvestada, julgeoleku ühiskonnas aga loevad reaalsed ressursid. Sedasama vastuolu peegeldab ka meie metsamajanduse üldolukord – tarbimise seisukohast tuleks likviidseks teha kogu võimalik ressurss, julgeoleku seisukohast peaks majandama säästlikult ning arvestama kõigi metsa väärtustega.

Aga kuidas me sellisesse tiideviltusesse olukorda sattusime, ja kuidas sealt välja pääseks?

Koroonakriisis olid edukad ärihuve tasakaalustavad riigid

Nii koroonakriisiga toimetuleku kui looduskeskkonnaga käitumise osas on võimalik nimetada riike, mis on olukorra lahendanud teistest paremini. 

Koroonakriisi haldasid kõige paremini neli riiki – Vietnam, Taiwan, Lõuna-Korea ja Uus-Meremaa. Need on siis kaks saareriiki, kolm Aasia riiki, mis on samaaegu ka üsna autoritaarse hoiaku ja kultuuriga riigid, üks endine sotsialistliku bloki riik, ja üks väga arenenud ning demokraatlik, tugeva riigiaparaadiga riik Rahvaste Ühendusest, mida hetkel juhib moodne vasakpoolne valitsus.

Neid riike iseloomustab suhteline isoleeritus. Aasia maade puhul tuleb mängu tugev sõjaväeline minevik. Võib eeldada, et neis riikides on säilinud otsustamise ja ise reageerimise võime ning mingi ärihuvisid tasakaalustav huvi. Inimesed, kes teavad, mida teha, on õigel ajal õiges kohas, ja neid võetakse kuulda. Siin võib olla rõõmustav, et ka arenenud demokraatias on selliste otsuste tegemine ja kriisi haldamine võimalik. Läänemaailmas pikka aega levinud hädade puhul hakkavad tihtilugu idanema mõtted, et vahest on kogu süsteem vale ja ainult autokraat suudabki asjad korras hoida. Paraku võib ajaloost ja lähemaltki leida külluslikult ebakompetentseid ja korrumpeerunud autokraate.

Looduskeskkonna säästliku haldamise osas paistab erilisena silma Bhutani kuningriik: Eestist veel pisema rahvaarvuga suhtelises isolatsioonis arenenud riik Hiina Tiibeti regiooni piiri juures, kus oli veel hiljuti absoluutne monarhia, mille kuningas demokratiseeris. Sealne teistsugune suhtumine loodusesse on kõige tõenäolisemalt kultuuriline. Eriline on seegi, et seda piirkonda ei ole kunagi koloniseeritud.

Eestis domineerivad suurettevõtjate huvid ülekaalukalt poliitikaloome üle

Esmaseks võtmekohaks haiguste ennetuses ja ravis on iseteadvus – meie nässus maailmas pole mõtet teha nagu teised ees teevad. Siis ei tule edu. Iseteadvust võib ka innovatsioonijulguseks nimetada. Innovatsioonist armastatakse meil palju juttu teha, aga tihtilugu peetakse juhtivates ringkondades pea võimatuks, et me oma peaga midagi suudaks välja mõtelda, olgugi meil on need kõrged PISA testi skoorid ja kenal tasemel teadus.

Teiseks tasub kuulata spetsialiste. Hea oleks, kui neid spetsialiste oleks kohe rohkem, sest iga spetsialist on eriline ega pruugi olla väga kompetentne väljaspool oma kitsast valdkonda. Kui hakata spetsialiste selle järgi valima, kelle jutt parasjagu sobib, siis tegelikult kaob spetsialisti kuulamise mõte ära.

Kolmandaks: ei ole hea, kui suurettevõtjate huvid domineerivad ülekaalukalt poliitikaloome üle, nagu nad seda Eestis täna teevad. Ma ei taha öelda, et ärieliiti ei peaks ülepea olema, alati on mingid juhid, aga kui poliitiline süsteem toimib nagu klientism, hakkavad probleemid lahendustest kiiremini siginema.

Me ise saame ennast aidata

Minu hinnangul me juba oleme selles punktis, kus probleeme aina sigineb: haige mets ja haige inimene annavad kokku haige maailma, merigi on haige, mõned asjad veel.

Seda, kuidas oleks hea riiki valitseda, on kirja pandud juba aastatuhandeid, need on üsna kenad ja klappivad nõudmised. Aga kaarti, kuidas jõuda sealt, kus oleme, jõuda sinna, kuhu vaja, meil käepärast pole. Tasub meeles pidada. et maailm võib meile küll tunduda muutumatuna ja paratamatuna, aga ometi elame me vägagi muutlikul ajal, ja muist neist muutustest, mis aset leiavad, on inimese töö ja valikute vili.   

Tihtilugu kuuleb arvamisi, et Eesti on liiga väike, et Eesti ei loe maailma kontekstis midagi ja et meie peaksime maailma pärast muretsemise asemel iseenese asjadega tegelema. See on minu hinnangul nuripidi. Eestis elab rahvas, kellel on riik. Meie oskame jutustada lugusid ja olla nende tegelased. Me oleme eksootiline paik. Maailma muutmine on meie jaoks hädavajalik, sest meie tulevik sõltub just maailma tulevikust. On mõeldav, et ajalugu pühib maa pealt just meid, isegi kui teised rahvad peavad vastu ja kosuvad taas. Jätkusuutlik elukorraldus kogu maailmas on meie jaoks hädavajalik. Just seepärast peaksime me püüdma teistelegi teed näidata – et ise oma nahka päästa. Kui me seda veel riigina teha ei mõista, peame seda veelgi enam kodanikena tegema.

Jõudu ja tarkust meile selleks! 

Martin Luiga: "Haiges maailmas on haiged nii mets, meri kui ka inimene."


Tekst on ette kantud Eesti Kultuuri Koja ettekandepäeval Tallinn Art Space’s 11. juunil 2020, lühendatud kujul ilmunud Sakalas.