Inimkultuuride paljusus on säilitamist vääriv ressurss nagu ka bioloogiline liigirikkus. Kultuuriline mitmekesisus võib olla inimese sisene suurendades tema tolerantsust ja maailma eripärasuste tajumise võimet. See saab olla ka globaalne, hõlmates kogukondi, rahvaid, usundeid ning arusaamu.

Samamoodi nagu vaesub looduskeskkond, kui seal liigiline arvukus kahaneb, vaesub eripärasuste vähenedes ka inimkond. Tänapäevane avatud piiridega ühiskond on muutnud kõikvõimalikud inimkooslused kättesaadavamaks, kahjuks ka haavatavamaks. Jätkusuutlik inimkond on täis rahvaid, usundeid, traditsioone ja kogukondi.

Bioneer toob oma lugejateni loo taastärkavast Tiibeti bodong-traditsioonist. Meil kõigil on võimalus aidata kaasa sajandite pikkuse põneva ajalooga budismi suuna säilimisele.

Bodong-traditsiooni ajaloost

Veebiportaali teosoofia.ee andmetel jõudis budism usundina Tiibetisse 600. aastatel. 10.-12. sajandiks kujunes välja neli tuntumat tiibeti budismi suunda: ningma, geluk, kagjü ja sakja. Vähe on meil aga teada bodong-suunast. Seda olenemata tõsiasjast, et Bodong E klooster rajati juba aastal 1049 ja sellest kujunes oma aja suurimaid budistlikke õpikeskusi.

Bodongi traditsiooni rajajaks on Bodong Rinchen Tsemo ning selle traditsiooni kõrgaeg jäi 13.-14. sajandisse. 15. sajandil pani Bodong Panchen Chogley Namgyal kirja Bodong-traditsiooni ühe tähtsama teose, 135-osalise "De-nyid due-pa".  17.-18. sajandil hakkas nimetatud budismi suund hääbuma ning Tiibeti okupatsiooni alguseks (1950.a) oli see juba peaaegu välja surnud.

Bodong-traditsioonile on iseloomulik naiste austamine nii jumaluste kehastuste kui vaimsete teostajatena. Traditsioon tunneb ka mitmeid säilitamist väärivaid tervendusvõtteid.

Taaselustamise idee

1980-ndatel toodi uuesti kokku mõned bodong-mungad, et hakata väljaspool Tiibetit rajama kloostrit ja taaselustama traditsiooni. Hakati otsima ka traditsioonidele truuks jäänud eksiilis elavaid peresid. 

Tänaseks päevaks on taaselustamine juba vilja kandnud. Nimelt on Indias Dharamsalas toimiv uurimiskeskus ning Nepaalis Kathmandu lähedal väike klooster, kus noored mungad saavad traditsioonipõhist ja ilmalikku haridust omandada. Noored poisid õpivad inglise keelt, käsitööd, tankade maalimist ja muud vajalikku. Dharmasala uurimiskeskus tegeleb kloostri õpetussuundade välja töötamise ja viie tähtsama teose taastamisega.

Bodongi puhta õpetusliini taastamiseks on vaja kokku koguda kogu teistes traditsioonides säilinud bodong-õpetus, anda see edasi õppijaile ja tulevastele teostajatele.

Rahvusvaheline abi

Abi on kloostri ehitamiseks ja traditsiooni elustamiseks saadud Belgiast, Suurbritanniast, Rootsist, Soomest ja viimasel ajal ka Eestist.

Eelmisel aastal külastas geshe Pema Dorjee, kes on tegeleb Tema Pühaduse palvel traditsiooni elustamisega, noorte munkade koduküla, et kohtuda üle pika aja poiste vanematega. Külas palusid mitmed väikesed poisid võimalust kloostris õppida. Kahjuks nende palvetest keelduti. Nimelt oli kloostris üsna kitsas ja polnud ka raha. Mõned kuud hiljem otsustati siiski kümme noort õpilast kloostrisse vastu võtta. 

Poistel, kes olid juba varem kloostrisse toodud, on kõigil individuaalsed sponsorid Soomest ja mõned ka Eestist. Kümnele hiljuti juurde võetud õpilasele oleks samuti vaja rahalist toetust.

Eesti sponsorid on juba poolteist aastat kloostrit üldiste annetustega toetanud, kuid kloostri jaoks on oluline, et raha laekuks võimalikult regulaarselt.

Eesti pole ainus riik, kus hinnad tõusevad. Viimasel ajal ollakse sama murega hädas ka Nepaalis. Klooster kardab olukorra halvenemist ka seoses maoistide võimuletulekuga riigis.

Individuaalse toetuse osutamine noortele munkadele

Individuaalne sponsorlus tähendab seda, et neli korda aastas saadetakse Soome kaudu Nepaali konkreetne summa, mis kulutatakse toidu, riiete, hügieenitarvete ja muu vajaliku katteks. Kuus on mõeldud selleks summaks 25 eurot ehk 390 krooni. Ülekandeid tehakse veebruaris, mais, augustis ja novembris. 2006. aasta jooksul koguti ühtekokku 17 950 krooni.

Munkade abistamine tähendab ka seda, et toetajal hakkab olema kloostriga teatud kontakt. Iga annetuse kohta saadetakse tšekk, mis näitab, kuhu raha on läinud.

Võimalik on ka kirjade kirjutamine noorele mungale, kuigi poiste inglise keele oskus on alguses üsna vähene.

Soomes praktiseeritakse individuaalsete väljaminekute vähendamiseks nn „munga jagamist“. See tähendab, et ühele mungale minevat toetussummat makstakse mitme peale.

Arvestama peaks kindlasti sellega, et see sponsorlus on pikaajaline kohustus. Loomulikult on võimalik rahaliste raskuste korral sellest ka loobuda, kuid klooster sooviks just kindlaid toetajaid.

Praegu otsitakse Eesti kaudu sponsoreid 11-aastasele Jigme Phuntsokile ja 14-aastasele Jigme Paldenile. Mõlemad poisid on oma kodukülas käinud kooliharidust saanud, kuid soovisid saada ka religioosset haridust.

Kui keegi tunneb, et ta sooviks nende poiste toetamiseks midagi ära teha või lisainfot küsida, siis tasub kirjutada heategevuse eestvedajale Krista Umbjärvele.


Loo koostamisel on kasutatud ka Krista Umbjärve poolt Vikerkaaresilla postiloendisse saadetud infokirja.