Minu lainetav ja laineid täis kaheksa aastat kestnud giidiamet oli jõudmas oma viimase päevani, see juhtus 12. viinakuu päeval 2003. aastal. Lainetav meri vaikis ja mina rääkisin oma teadmiste piskut tema asemel.

Kaks laevavrakki Loksast pisut põhja poole piki randa vaikisid. Jälle pidin mina olema see, kes suu avas. Kuidagi iseenesest ja vastu tahtmist tulid need viimased sõnad ja nii saigi viimase hooaja viimane inimrühm tehtud. See talvevaikuses end koguv giid, kes ühel kevadel lainetama hakkas, tegi seda kaheksa aastat. Aga nüüd tuli aeg lõpetada.

Viimane hooaeg oli viimase päeva lõppu leidmas. See igaks uueks päevaks end koguv ja siis jälle päev otsa jutustada lainetav giid, kes siin Loksa rannas enda viimasele grupile viimased sõnad öelda tahtis. Neid viimaseid sõnu leidmata, olin üpris vaikne ja viimase inimrühma küsivad silmad ja avatud kõrvad tahtsid siiski oma. Lõpetuseks häid sõnu leidmata, ma vaikisin ja tatsasime rohkem niisama rannas ringi.

Ja igal päeval oma juttudega esinev giid oli jõudnud oma viimase laine ehk viimase jutuni, mis pidi rääkima kahest laevavrakist madalas rannavees. Ometi said sõnad ennem otsa kui kuulajatael kuulamise isu ja vahtisime rohkem niisama üksteisele otsa.

Rabapistrik, suur, noor ja emane, ilmus rannalõuka kohale ootamatult. Ta tegi seal vastutuult paigallendu ja kindlasti soovis midagi rannast saagiks saada. Tema tutvustamine saigi viimasteks öeldud sõnadeks Lahelise maa - Lahemaa giidina.

Õigel ajal välja ilmunud emapistrik tõi mulle õigel ajal sõnad suhu. Viimased turistid saidki, mis nad tahtsid. Ma rääkisin, et ta on haruldane eksikülaline, kes haruharva meile satub. Ja keda eriti mere ääres haruharva kohtab, nagu täna siin. Pistrikule olen siiamaani tänulik. Pistrik mere ääres kõditas meie meeli ja meri rahustas mind maha, et lõpp hea, kõik hea. Lihtsalt minu sõnalained lõppesid siis ja aeg oli mul uute elukatsumuste juurde asuda.

Loksa rannas, 12. viinakuul, 2003.


Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!