Vana metsavahi jutud ei lõppe kunagi otsa. Ükskord viis ta mind sõnade abil sinna, kuhu ma veel kordagi elus ei olnud ise jõudnud - rabasaarele.
- Marek Vahula lood
- Blogi "Marek Vahula lood"
- 5. november 2014
- Ketskitse pildistas Katrin Jõgisaar, Bioneer.ee
See ehtne Kõrvemaa rabasaar jäi mind aastapikkuseks ajaks ootama. Seal pidi olema hundiurg ja koos kõige muuga, mis selle juurde kuulub. Murtud kitse kondid ja põdra pealuu. Metsavaht rääkis, et ka metskits pidi rabasaarel rahulikult elama, sest hunt kodu lähedalt ei murra.
Seda tõde ma tahtsingi teada saada. Seepärast matkasin aasta hiljem rabas. Kaua oodatud rabasaar hakkaski lõpuks paistma. jõudsin üle suure lageda aina lähemale. Rabas on vaikne, sest pole kuulda puude kohisemist tuule käes. Kuulen vaid enda samme kui sedagi.
Hundiuru ma rabasaarelt leidsin. Uru ümbruses leidus ka seda, mis nende söömaajast järgi jääb. Otsisin kaua jälgi metskitse kohalolekust, kuid need jäidki leidmata. Metskits ikka hundiuru lähedal ei ela.
Seda kinnitasid mulle ka hilisemad käigud mõne teise teada oleva hundiuru juurde. Mitte kunagi polnud nende läheduses metskitsede tegutsemisjälgi. Vanamees oli oma juttudes alati olnud targem kui mina. Nüüd oli minu kord enda teadmisi talle näidata ja seda ma tegema läksingi.
Neeruti 1994.
Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
