Konflikt inimtegevuse ja looduskeskkonna vahel on Maa inimkonna kasvu tingimustes aina süvenenud. Probleemid keskkonna vallas hakkasid ilmnema eelmise sajandi algupoolel ja sajandi keskpaigaks oli juba selge, et inimkonna püüdlused kiirema majanduskasvu ja parema äraolemise nimel toimuvad loodusressursside ja meie endi elukeskkonna saastamise ja kuritarvitamise arvel. Sellest hoolimata ei suudetud, paljudel juhtudel ilmselt ka ei tahetud olukorra keerukusest ja probleemidest aru saada. 

Teaduslike uuringute tulemusena saadi üha enam aimu keskkonnas toimuvatest protsessidest ja lähtudes olemasolevatest andmetest hakati prognoosima, milline võiks olukord olla kümne või kahekümne aasta pärast. Tulemused osutusid küllaltki kurjakuulutavateks ja üks osa inimkonnast hakkas tasapisi aru saama, et niimoodi tööstuslik ja majanduslik tõus enam jätkuda ei saa. Pead hakkasid tõstma keskkonnakaitsjad ja loodusteadlased, kelle tööde ja tõestuste tulemusena sai alguse konflikt tööstuse ja keskkonnakaitse vahel. Eriti aktuaalne oli probleem eelmise sajandi 1960-90 aastateni.

Nendel aegadel reageeris tööstus väga valuliselt keskkonnakaitsjate nõudmistele. Õigusaktidega reguleeriti reostuskontrolli ja ohtlike jäätmete käitlemist. Praegusel ajal me näeme aga, et keskkonnasõbralik majandamine ja eluviis stimuleerib uuendusi. Majanduslikud hoovad ja strateegiad reostuse vältimiseks ja ressursside efektiivsemaks kasutamiseks, mida pakuvad valitsused, on ilmselt kaheks võtmesuunaks ka lähitulevikus, kuid üha enam ettevõtteid on hakanud aru saama, et keskkonnasäästlik majandamine on neile kasulik mitte ainult otseselt rahaliselt mõõdetavas vääringus vaid ka kaudsemalt.

Traditsiooniliselt on olnud tööstus selleks, kellest on sõltunud keskkonnaohutus. Ent praegusel ajal on roheline liikumine nihkunud tarbijasektorisse. Tänane tarbija on juba vägagi teadlik ning oskab osta ja tarbida toodet, mis on toodetud keskkonda ja loodusressursse säästval viisil. See asjaolu sunnib üha enam ettevõtteid tegelema toote- ja tehnoloogilise protsessi arendusega. Ettevõttele annavad põhjuse asuda rohelise majandamise teele kolm põhilist tegurit. Need on turustamine, sotsiaalne vastutus ja majanduslik tulukus.

Turustamise juures hakkab tulevikus üha enam rolli mängima asjaolu, et tarbija otsustab tarbida kaupu, mis on keskkonnasõbralikumad. Sotsiaalse vastutuse all tuleb eelkõige vaadelda ettevõtte soovi ühiskonnale tõestada ja näidata, et oma tegevuses ei soovita kahjustada keskkonda ja tehakse kõik endast sõltuv. Paljud suured korporatsioonid on jõudnud äratundmisele, et investeeringud sotsiaalselt vastutustundlikesse organisatsioonidesse on hea äritava. Majandusliku tulukuse all mõistetakse asjaolu, et kõik keskkonnapoliitika majanduslikud hoovad on suunatud ennetavalt reostuse ärahoidmisele, sest saastuse likvideerimine on teatavasti alati kallim, kui selle ärahoidmine. Pealegi pole enamikul juhtudest võimalik reostuseelset, looduslikku olukorda taastada. Seega osutub preventiivsete vahendite kasutamine võimaliku reostuse ärahoidmiseks alati tulusamaks ja aitab säästa raha. Võib öelda, et keskkonnakaitse on puhas majanduslik investeering.

Kuidas viia ettevõtte majandamine rohelisele teele?

Et muuta ettevõtte majandamine keskkonna ja ressursisäästlikuks, on eelkõige vaja juhtkonna kindlameelset sellesuunalist tahet. Järgmise sammuna tuleks moodustada meeskond, kuhu kuulub inimesi kõigist ettevõtte majandamise valdkondadest ning erinevatelt alluvustasanditelt. Töögrupp peab välja töötama ettevõtte keskkonnapoliitika, mis on kõigile kättesaadav, avalik dokument, ning mis on aluseks ettevõtte keskkonnasuunalise majandustegevuse aluseks. Iga ettevõte peab endale püstitama mingid kindlad säästvusele suunavad eesmärgid, mis teatud ajaperioodi möödumisel täidetakse. Et aga selliseid eesmärke püstitada, tuleb kõigepealt hinnata hetkeolukorda. Seda võib teha ettevõtte sisese auditi käigus või tellida auditi väljastpoolt ettevõtet. On väga oluline, et ettevõtte keskkonnapoliitika oleks pidevas arendus, mis tähendab, et seda vaadataks pidevalt üle ja tehtaks vastavaid korrektuure. Lühidalt kokku võttes tekiks järgnev ring:

1. start;
2. ettevõtte keskkonnapoliitika koostamine;
3. tegevuse planeerimine;
4. tegevuse rakendamine;
5. kontrolliv ja korrigeeriv tegevus;
6. juhtkonnapoolne ülevaatus (audit) jne.

Eeltoodud kirjeldus ettevõtte keskkonnajuhtimisest on universaalne ja on rakendatav ükskõik millise suurusega ja millises tegevusvaldkonnas tegutsevas ettevõttes. Kui ettevõte on suutnud kirjeldatud keskkonnajuhtimissüsteemi tööle rakendada, on tal võimalik taotleda ISO või EMAS standardile vastavat sertifikaati, mida saab siis juba kasutada ja sellele viidata toodetavatel kaupadel või teenustel.

Allikas: Keskkonnaveeb