Arvan, et iga naine, kes on kunagi last soovinud ja seejärel ka lapse saanud, mäletab seda tunnet, mis emaks saamine endaga kaasa tõi, vähemalt esimese lapse puhul. Seda ülevat emotsiooni, et kõhu sees areneb uus elu, on  väga raske sõnadesse panna.

Mina olen ookeanTeadmine, et emakssaamise naiselik roll on teostumas tohutu kiirusega, oli vähemalt minu jaoks sedavõrd võimas, et paljas mõte uurida raseduse pahupooli, tundus lapseootuse alguses võimatu missioonina. Ma olen ülikoolis õppinud ökoloogiat ja bioloogiat, aga ikkagi oma lapse kohta ma eelistasin lugeda pigem häid asju. Ma eelistasin olla õnnis ignorant. Just seetõttu mind Sandra Steingraberi raamat "Mina olen ookean" esimese hooga hämmastaski.

Mulle meeldib elus otsida häid ja halbu seoseid, aga lapse saamine ja rasedus, olid minu jaoks nagu pühad lehmad. Siiski, ma ei arva, et  see nii olema peab. Minus ei olnud sel eluhetkel lihtsalt piisavalt uurivat vaimu ja võib-olla ka julgust, et küsida küsimusi, mida on tegelikult õige küsida. Oma sisemas ma tahtsin ise ka teada, mis tekitab lootel väärarenguid? Kas ja kui palju platsenta kaitseb last? Kui ohutud on apteegiravimid? Ja palju muudki! Nüüd aastaid pärast lapseootust sain kätte mitmed vastused, mida oleksin tahtnud teada juba enne rasedaks jäämist.

Ent see raamat ei ole ainult ohtudest. See eelkõige inforikas lugu ühe tegusa ja targa naise elust, ühe pere elust, ühe lapse elust. Mul tekkis mitu korda tunne, et samastasin ennast peategelasega ja justkui astusin loo sisse, kuigi minu ja tema lugu on väga erinevad, aga raseduse detailne kirjeldamine tõi endaga kaasa piisavalt "ununenud", kuid siiski uskumatult tuttavaid emotsioone. Ja teisega samastumine lubas vaadata isiklikke teemasid läbi teise inimese ehk ohutust kaugusest.

Mäletan üht sellist ahhaa-efekti seoses lõiguga, kus Sandra Steingraber kirjeldab rasedat naist, kes himustab tuunikala: "Ja mida peab siis tegema rase naine, kes tuunikala süüa himustab? Veel ei tea keegi, kui vähene elavhõbeda kogus loote aju kashjustada võib." Järgnes jutt elavhõbedast, mis oli piisavalt kainestav, aga mitte paanikat tekitav. Just sellisest mitte paanikat tekitavast infost tundsin omal ajal puudust. Väga tundin puudust!

Kui ma ise lapseootel naisena mõningase elavhõbeda hirmuga 2004. aastal silmistsi seisin, olid mu infohankimise valikuteks kas välismaised saidid, Perekooli-tüüpi foorumid või info naistearstilt. Lõpuks leidsin oma vastused võõrkeelseid materjale lugedes, sest omakeelseid lihtsalt polnud ja arst ei osanud vastata.

Ent rasedusaegsetest juttudest on veelgi olulisem mu meelest info, mida autor jagab rinnapiimast ja imetamisest, sest Eestis levib tihtipeale foorumites arvamus, et rinnapiim on "ainus puhas" toit maailmas. Paraku on rinnapiimaga sama lugu nagu ka platsenta poolse kaitsega - see pole imetabane. Seejuures jagub autoril veel usku nii lapsesaamisse kui ka imetamisse.

Sandra Steingraberi raamat "Mina olen ookean" on väärt lugemine igale inimesele, sest me kõik oleme kas kellegi vanemad, kellegi lapsed, kellegi õed või vennad. See raamat on ka suurepärane õpik keskkonnast, sest meie enda käitumise tagajärgi on näidatud "inimliku mätta" otsast ja see muudab teema kergemini mõistetavaks.

Vaata raamatu kohta lisa: www.petroneprint.ee