Saaristomere mere sillerdus saatis mind ja minu kaaslast kolm pikka päeva. Sealse rahvuspargi töötaja Jouko Högmander viis mind igale poole oma mootorpaadiga. Vaikse mere üheks hääleks sai tema jutt, mis kõik nähtu lahti seletas.

Ühe kaljusaare peal mainis mees, et siiakanti on ilmunud uus merikotkapaar. Läheduses on ilmselt nende uus pesagi.

Selle saarekese mändidest me algul pesa kohe kindlasti aimata ei osanud. Kuna väike kaljusaareke oli kahe teise saare vahel, millel kahel mõlemil asetsesid olid suvilad ehk mökkid.

Ühe juurest neist kostis muusikamasina häält ja teise juurest naelte seina tagumist. Nii arvasimegi kahe mehega, et sellelt saarelt uut kotkapesa juba ei leia.

Ometi oli saarel ja elul üllatus varuks ning minu terav pilk avastaski männivõrast uue pesa. Et merikotkas urbaniseerub, seda võib lugeda ajalehestki.

Kahe suvila vahelt rahvuspargi jaoks uue pesa leidmises, rääkis hiljem ka sealne kohalik ajaleht. Soome riigil oli ette nähtud uue kotkapesa leidmise puhul oma preemia.

Selle eest sõitsin hiljem Karpaatidesse ja Tatratesse matkama ja võtsin ka sinna oma terava pilgu kaasa.

Saaristomeri, juuli, 1993.

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta